Mart Meri: gümnaasiumivõrgu andmine keskvalitsuse kätesse on mõistlik
16. detsember 2011
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme Mart Meri hinnangul pole gümnaasiumivõrgu ümberkorraldamisele alternatiivi, kuid selle ainsaks sisuliseks sihiks peab olema senisest parem õpitulemus.
Küll aga on Meri väitel nö koolirõõm osa riigi halduskorraldusest ja sellest järeldub, et ilma sisulise haldusreformita on koolivõrgu ümberkorraldamine määratud vähemalt maapiirkondades ebaõnnestumisele.
Ka ei saa Meri arvates tänases Eestis gümnaasiumivõrku korrastada lahus põhikoolivõrgust, sest praegu moodustavad gümnaasiumi- ja põhikooliaste reeglina füüsilise ja organisatoorse terviku.
«See tõesti ei pea nii olema, sest sisulised erinevused on suured: õpetus põhikoolis on rohkem isiksusekeskne ja vähem ainekeskne, aga gümnaasiumis tuleb õpetada juba erinevaid rolle ühiskonnaliikmeks olekul,» nentis Meri. «Põhikool on kodulähedane, hea gümnaasium võib paikneda ka pisut kaugemal, vajadusel koos õpilaskoduga.»
Meri sõnul on tal kahju selles, et nende kooliastmete lahutamine seaduses jäi poolele teele.
«Ent ka nende tuimalt käsukorras lahutamine võib regionaalpoliitiliselt tekitada rohkem probleeme, kui neid lahendada õnnestuks,» lisas ta.
Meri väitel on üpriski tõenäoline, et paljudes kohtades kaasneks gümnaasiumiastme äraviimisega ka põhikooli hääbumine ja seetõttu tuleks ümberkorralduste võimalikku mõju iga kooli ja selle piirkonna puhul hinnata eraldi kohalikke olusid arvestades.
Küll aga leiab Meri, et gümnaasiumivõrgu andmine keskvalitsuse kätesse on mõistlik. Tema arvates võiks gümnaasiumipidajaks olla nii riik kui ka teise tasandi omavalitsus, olgu selleks siis suuremate volitustega maavalitsus või avaõiguslikeks kujundatud omavalitsusliidud.
«See on oluline osa haldusreformist. Aga enne konkreetsete koolide nimetamist tuleb reformi põhimõtted võimalikult konsensuslikult kokku leppida,» toonitas Meri.
Meri sõnul võiks maapiirkondades luua kutsekeskkoole, nagu see on levinud Põhjamaades ja kutsehariduse osatähtsus peab kindlasti kasvama ning gümnaasiumiõpilaste ja kutsekooliõppurite suhe 60:40 või isegi 50:50 on otstarbekas.
Tema hinnangul jääks mõistlikult läbiviidud reformi tulemusena Eestisse ilmselt 120-140 head ja tugevat gümnaasiumi.
«Koolivõrk, õpisisu ja -tulemused ning hariduspoliitika tervikuna on otseselt seotud Eesti tööturu vajadustega. Sihiks on kestliku ühiskonna vajadustest lähtuv hariduskorraldus, mis tulemusena on meil nii teadlasi kui oskustöölisi määral, mis on optimaalne ühiskonna toimimiseks,» arvas ta.
http://www.postimees.ee/670572/mart-meri-gumnaasiumivorgu-andmine-keskvalitsuse-katesse-on-moistlik/
Eiki Nestor: lähiajal tuleb veel kurvemaid uudiseid
16. detsember 2011
Kui Euroopa Liidu järgmise aasta majanduskasv tuleb negatiivne, tasuks mõelda, kas 1,9protsendiline majanduskasv Eestis on ikka jätkusuutlik, ütles Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni esimees Eiki Nestor.
“Ma arvan, et lähematel aegadel me võime kuulda veelgi kurvemaid uudiseid,” tõdes Nestor.
Eesti Pank prognoosib 2012. aastaks Eesti majanduskasvu järsku aeglustamist ning Nestori arvates on see loogiline, et sügisesed prognoosid ongi pessimistlikumad, kui see, mille alusel valitsus eelarve koostas.
Nestor lausus, et see, mis puudutab lubadusi aastaks 2013, et näiteks õpetajate palk tõuseb ja pensionitõusu järgmiseks aastaks, on pika vinnaga välja arvutatud. Nestor lisas, et pensionide tõstmiseks on kindlad reeglid, mis ei muutu. Seetõttu leiab ta, et tuleval aastal võiks aprillist pensione tõsta.
Mis puudutab riigieelarvet, siis Nestori meelest oli selle koostamine valitsuse jaoks niigi pingeline. “Ka varasema prognoosi, mis arvestas 3% majanduskasvu oli pingeline, ju see nüüd läheb neile keerulisemaks. Mina julgustab valitsust mõtlema rohkem tulu poolele. Ma ei näe mingit võimalust, et valitsus saaks kuidagi ära öelda õpetajate palgatõusust 2013. aastal, pluss lisa muid kohustusi, mis sellel ajal võivad juurde tulla. Tuleb siiski hoolega mõelda, milliste tuludega seda katta. Võimalusi selleks on valitsusel küll,” nentis Nestor.
Kas riigieelarve oleks pidanud tegema pessimistlikuma prognoosi järgi? “Mina ei oleks valitsuse suhtes kriitiline. Lõppkokkuvõttes on valitsusel omad tähtajad, kas või selle näol, et septembri lõpuks tuleb eelarve riigikogule üle anda ja seega peab augusti alguses selge olema, millisest majandusprognoosist lähtutakse,” lausus Nestor.
2012. aasta riigieelarve põhjal prognoosib Eest Pank järgmiseks aastaks valitsussektori kulude kiiremat kasvu võrreldes majanduskasvuga, mis lükkab edasi koondeelarve ülejääki jõudmise ja võib tekitada ülepaisutatud ootusi. Seega hoiatab Eesti Pank valitsust, et 2013. aasta riigieelarve tegemine läheb keeruliseks. Samas on just 2013. aastaks antud mitmeid lubadusi, nt õpetajate palgatõus, töötuskindlustusmakse alandamine. 2012. aastal kevadel tõusevad pensionid.
http://www.ap3.ee/article/2011/12/15/nestor-lahiajal-tuleb-veel-kurvemaid-uudiseid
Kajar Lember: Eesti jäälõhkumise võimekus sõltub tuntud murdja Tarmo töövõimest.
16. detsember 2011
Eesti jäälõhkumise võimekus sõltub tuntud murdja Tarmo töövõimest. Tarmo on küll tubli, aga tema iga läheneb juba poolsajandile, mis on päris kõrge vanus. Vajadusel aitavad Tarmot tema töös mõned riigi renditud alused. Paraku on see seotud riskiga, sest meid ümbritsevates vetes kipub jäätumine olema eri riikide üheaegne mure ja tuleb ette olukordi, kus jäämurdmine toppab.
Eesti on võtnud endale mitmeid meresõiduohutuse- ja merekeskkonnakaitsealaseid kohustusi, mille täitmine eeldab spetsiaalsete laevade olemasolu: jäämurdmine, õlitõrje, laevateede märgistamine ja merepääste. Lisaks peab riik tagama avamerel avariipukseerimise ja tuletõrjevõimsuste olemasolu.
Aastatetagune ulatuslik õlireostus näitas, et suurematel õnnetustel jätab riigi valmisolek soovida. Seetõttu oli jäämurdmise arengukava vastuvõtmine oluline. Veelgi olulisem pidanuks olema tegevuste elluviimine, kuid kahjuks ei ole siiani astutud ühtegi tulemuslikku sammu. Jäämurde võimekuse teema juures ei ole õige arvestada ainult vahetult asjassepuutuvaid ettevõtete – sadamate, operaatorite, meretransporti kasutavate eksporttootjate – huvisid, vaid kogu meretranspordi kulgemisega seotud ettevõtete ahelat. Väidan, et jäämurde küsimuse lahendamisel on oluline tähtsus kogu Eesti majandusele. Samuti regionaalpoliitiline mõju. Arengukava järgi soetatakse aastatel 2006–2013 Soome lahte vähemalt kaks uut jäämurdjat ja Pärnu lahte üks jäämurdja. Sadamate liidu hinnangul on see minimaalne vajadus, mis tagaks mereliikluse toimimise. Praegu on seis selline, et kui uuel eelarveperioodil ei suudeta ELi raha eest jäärmurdjaid osta, siis lükkub probleemi lahendamine järgmisesse kümnendisse.
Äripäev
Andres Anvelt: politsei peadirektorit tahetakse patuoinaks teha
15. detsember 2011
“Alati otsitakse patuoinast,” nentis riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni esimees Andres Anvelt, kommenteerides siseministeeriumi poolt alustatud teenistuslikku järelevalvet politsei- ja piirivalveameti suhtes.
“Ütleme nii, et kui kolm Eesti tuntud kirurgi teevad matusebüroo, siis on vaja süüdistada seda, et surm on olemas. Arvan, et tahetakse hakata süüdistama politsei peadirektorit, leida lõpuks see patuoinas,” sõnas Anvelt, et tegemist on täitevõimu poolt vaadatuna täiesti normaalse protsessiga.
“Otsitakse alati võimalikult alamat inimest, rööpaseadjat. Aga see ei ole õiglane protsess, kindlasti mitte,” rõhutas riigikogulane.
“Kogu selles asjas on olemas poliitiline vastutus. Kui inimene sai teada juba kevadel, siis oleks tulnud lasta uurida, kes sellega tegeleb,” leidis Anvelt, et siis oleks kõik asjad selged olnud. “Olen öelnud ka Ken-Marti Vaherile, et kui sa said teada kümme päeva varem, et sinu sõbrad tegelevad sellega, miks sa ei kirjutanud avaldust prokuratuuri?”
Siseministeerium alustas täna teenistuslikku järelevalvet, et selgitada, kas politsei- ja piirivalveameti (PPA) sisene elamislubade andmise ja kontrolli kord on väärkasutuste ärahoidmiseks piisav. Teenistusliku järelevalve algatas ministeerium pärast seda, kui oli ära kuulanud PPA elamislubade järelkontrolli esialgsed tulemused.
Teenistuslikku järelevalvet hakkab läbi viima siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort. Tema sõnul näitavad PPA järelkontrolli senised tulemused, et elamislubade andmise ja järelkontrolli korras võib esineda puudusi. „PPA esitletud andmetest ilmnes hulk küsimusi, mis peavad saama vastuse järelevalve käigus. Samuti tuleb selgitada, kas tegemist on töökorralduslike vajakajäämistega,“ ütles ta.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/andres-anvelt-politsei-peadirektorit-tahetakse-patuoinaks-teha.d?id=63378574
Tõehetk Lauristiniga: milleks meil seda Eestit vaja on?
13. detsember 2011
Peaminister võib ju uskuda, et Eesti on väiksusest hoolimata nagu ookeanilaev, ent professor Marju Lauristini sõnul on Eesti nagu paat, mille juhtimisel on vaja lähtuda tasakaalutundest.
Täna tuleb kõigil tõsisemalt peeglisse vaadata, et näha, mis nägu on eesti rahvas tegelikult, nendib Lauristin.
Professor Marju Lauristin on fantastiline inimene. Iga kohtumine temaga täidab hinge ääretult oluliste, eluliste ja lihtsate küsimustega, mis argiaskelduste tuhinas ununema kipuvad.
Kuna professorid kinkisid meile ülikooli lõpetamisel õiguse neid sinatada, on alljärgnev pigem keskustelu õpetaja-õpilase vahel, mitte ametlikkust tulvil intervjuu. Loodetavasti see vaid suurendab öeldu olulisust eesti rahva tõehetke koidukumas.
Kuidas sulle meeldis Marju monoloog teatri NO99 etenduses „The Rise and Fall of Estonia”?
Olin vapustatud. Nad olid lugenud mu mälestusi ja artikleid ning loonud kokku ühe suure metafoori. Aga tõesti, olime kuuekümnendate lõpul suured maailmaparandajad.
Oled sa suutnud maailma ära parandada?
Ei ole. Aga seda peab kogu aeg tahtma. See on Sisyphose piin. Tore on loomulikult, kui midagi läheb paremuse poole, aga maailm sellest veel oluliselt paremaks ei saa.
Oled Aadu Luukase missioonipreemia laureaat. On sul siin Eestis oma missioon?
Ju ikka on.
Räägi sellest palun.
Ei taha. Siis ta kaob ära.
Nagu armastus, kui sellest liiga palju rääkida?
Just. Olen sõnausklik. Sõna, selle väljaütlemine, on juba tegu. Kui mul pole vaja sõnaga lehvitada, siis ma seda pigem ei tee.
Äkki see on eestlaslik? Mõnes teises kultuuris käib „I love you” ette ja taha.
Meile piisab ühest korrast. Ja peab olema tasakaal selle vahel, mida ütled ja mida ütlemata jätad.
Aga laiemalt on iga inimese mõtestatud elu ju missioon. Olgu see missioon seotud lastega, koduga, riigiga. Mingi asjaga, mida inimene ajab, puhta loodusega. Need väärtused on suuremad kui inimene ise, väärtused, mis antakse edasi.
Juhan Peegel kasvatas meid, kui tulime ülikooli. Teda ennast olid kasvatanud papa Jannseni ja Otto Wilhelm Masingu väärtused. Ja meie pärandame need väärtused oma õpilastele. See on nagu talu, mis on kestvam kui sa ise. Aga sul on kohustus seda edasi viia, sa ei saa selle eest põgeneda.
Mõtleme end detsembrisse 2010. Eesti oli täis suuri lootusi…
Oli tunne, et nina on meil juba vee peal… Aga see aastavahetus tuleb hoopis teises meeleolus.
Peale selle toonane euroraha ootus.
Mõni praegu juba parastab, et kas oli ikka vaja euroalasse minna. Viimase ajakirja The Economist kaanel on pilt: euro kukub, pikk saba taga kui komeedil. Kui vaadata meie ajakirjanduse meeleolusid, siis näib see hädaennustuste kuhjamine natuke ka maagilise tegevusena. Suured pealkirjad: kõik kukub, kõik laguneb, kõik hävineb, nagu oleks tegemist ärahoidmismaagiaga, et kui valmistume kõige hullemaks, äkki sellega hoiamegi kõige hullema ära.
Äkki muretseme euroraha pärast liiga palju?
Loomulikult. Liigne muretsemine võib viia olukorrani, kus tekib reaalne paanika. Sotsiaalteaduses on termin „isetäituvad ennustused”. Nii ühiskonnas kui ka rahamaailmas sõltub väga palju sellest, kas me midagi usume või ei usu. Ja kui me midagi kas või alateadlikultki usume ja kardame, siis iga oma sammuga või valikute tegemisega läheme piirile lähemale. Kuni olemegi veerekese peal. Just ajakirjandus peab tunnetama piiri, mil teatud ohtude lakkamatu ülekorrutamine muutub ise ohu allikaks.
Sel aastal jõudis me teadvusse ehmatav arusaam, et suur osa eestlasi töötab välismaal. Näiteks mu kodupaigas Kadrinas saadi kooli renoveerimiseks küll hulk euroraha, keda aga tükk aega ei leitud, olid ehitajad.
Päris tõehetk on veel ees, rahvaloendus alles algab. Panen kõigile südamele, et oleksite loendusel väga ausad, rahvaloendaja on meie tõemõõtur. Ärgem valetagem koju neid, kes kodus enam ei ole. Ainult nii saame tõese pildi kätte. Loodan väga, et see pilt on parem kui väljend „kõik on ära jooksnud”.
Mind häirib suhtumine võõrsile läinutesse. Äkki suhtume neisse valesti, lõigates sellega ära tagasitee. Kui töötu leiab välismaalt tööd, siis lahendab ta ise oma probleemid, on tubli. Aga meie võtame teda kui reeturit, kuigi peaks võtma kui Eesti saadikut võõrsil.
Ühelt poolt on su jutt õige. Aga teisalt on kahjuks koos lastega Soome läinud vanemate seas vähe neid, kes soovivad Soomes oma lastele eestikeelset õpet. Kui näen Helsingis eestlasest bussijuhti, kes püüab minuga soome keelt purssida, siis on see eestlaseks olemise häbenemine. Ärme alustame võõrsile läinute saadikuteks pidamisest, pigem teadvustagem neile, et ka välismaal on nad eestlased. Püüdkem, et ka välismaal säiliks neil mingigi kultuuritahe, eesti keele hoidmine nii endas kui ka lastes.
Siiski on kampaania „Talendid koju” võõrsile läinu jaoks solvav. Sain välismaal elavatelt eestlastelt palju tagasisidet, kuivõrd neid häirib, et Eesti tahab tagasi tuumafüüsikuid, mitte tublisid töömehi.
Põhiküsimus on laiem: kuidas suhtutakse meil siin Eestis lihtsat tööd tegevatesse inimestesse? Kuidas tunneb ennast lihttööline riigis, kus uhke auto on muutunud inimväärikuse sümboliks? Kas mitte sellepärast ei jääda võõrsile, et seal suhtutakse lihttöölistesse teisiti? Tore, et meie kutsehariduskeskused on jalad alla saanud, aga paraku on töötu ja oskustöölise maine ühiskonnas võrdselt madal. Kutsekooli minejat vaadatakse kui perekonna õnnetust.
Oleme Eestis pae- ja liivapealne rahvas. Juurte paest või liivast lahtitõmbamisega peab olema väga ettevaatlik. Uued juured kasvavad tagasi väga visalt. Ka sellepärast pole mõtet võimendada arusaamist, et kõik on ära läinud ja mina olen viimane loll, kes siia maha jäänud.
Mina arvan, et just parimad on Eestisse jäänud ja katsume siis nende parimatega läbi ajada. Samas peame siin panema äratuskella nii kõvasti kajama, et saadaks aru: taimede ja loomade kaitse kõrval on vaja tegelda ka inimkaitsega. Põhimõte, et turg otsustab kõik, on absoluutselt vale. Turg, millele oleme sisenenud, pole pühapäevane külaturg kiriku juures, vaid ülemaailmne turg, kus üle meie pinnase kihutatakse suurte rekka’dega.
Ja kaubaks on rahvad, kultuurid. Mõni neist lendab prügikasti, teisest sõidetakse lihtsalt üle.
Meile võib küll tunduda, et me seal rekka ratta alla oleme väga turumajanduslikud, aga paraku pole meie sugugi mitte rooli taga. Seal on mängus hiigelsuured summad ja hiigelsuured kontsernid. Ja lisaks inimkaitsele tuleb meil mõelda ka kultuurikaitsele, sest kaks tänavuaastast teemat teeb mind väga murelikuks.
Esiteks rahvaraamatukogud, mis on olnud meie murutaseme kultuuri efektiivne kaitsevõrgustik, selline, mis liiva kinni hoiab. See võrgustik on meil tasuta käes, on päritud esivanematelt, seda pole loonud praegused poliitikud ja ärimehed. Seda võrgustikku suudeti säilitada läbi Nõukogude aja, aga praegu on rahvaraamatukogu ohus.
Kas pead silmas niinimetatud Langi ja Cartlandi diskussiooni, mille ühe intervjuuga lahti päästsin?
Iialgi pole rahvaraamatukogudest nii palju räägitud kui viimase kuu jooksul. Aga asi pole Cartlandis, vaid selles, et riik, kes peaks vastutama raamatukogude võrgustiku toimimise eest, ei toeta raamatukogusid piisavalt. Meile öeldakse, et majandus kasvab, aga rahvaraamatukogude raha pole kasvanud, kultuuriseltside oma pole kasvanud. Ärakärbitud raamatute ostmise raha pole tagasi tulnud.
Mõnedel raamatukogudel pole raha, et Eesti Päevalehtegi tellida, rääkimata suurtest ja ilusatest raamatutest. Aga raamatukogul peab olema nii palju raha, et seal oleks olemas nii kõik ajalehed kui ka kõik väärt raamatud. Kui me hoiame oma kaitsevõrgustikku jätkuvas säästurežiimis, siis see rebeneb. Raskel ajal, mil inimestel pole raamatute ja lehtede ostmiseks raha, ei arenda me mitte võrgustikku, vaid laseme sel hävineda. Ja kui keegi ütleb sel taustal, et raamatukogu pole sotsiaalabiasutus, siis on see inetu ja ilge ütlemine.
Teine ohumärk on Eesti Rahva Muuseumi ümber toimuv. On ehmatav lehest lugeda, et juba hakatakse looma pinnast arusaamale, kas meil seda ERM-i üldse vaja on. Kui sellise küsimuse tõstatab isamaaline poliitik, kes peaks alles hoidma rahva ja rahvuskultuuri püsiväärtusi, on see minu jaoks väga häiriv. Külm ohutunne jookseb kõhust läbi.
Rasketel aegadel on väärtustest väga lihtne loobuda. Mõeldakse: peaasi, et süüa oleks. Aga hiljem on nende väärtuste juurde tagasi tulla väga raske. Pean silmas väärtusi, mis ei ole olemas selleks, et neid süüa. Just väärtustest loobumisest algab loobumine oma keelest ja kultuurist. Ja nii edasi minnes võib tõusta ka küsimus: milleks meile seda Eestit vaja on?
Mitu inimest on meil vaja, et rahvas ellu jääks? Mitu inimest on vaja, et kultuur püsiks? Mitut liivatera on vaja, et kuhil püsti püsiks? Just need suured küsimused on minu jaoks kerkinud sel aastal. Ja neid peaks enesele esitama igaüks. Ja otsustama, millised on meist igaühe valikud sel taustal.
Äkki on meie valikud liiga rahakesksed?
Liiga suure raha kesksed. See on kehv tendents, mis tulnud koos euroga. Räägitakse kolossaalsetest euroraha projektidest, maksumusega miljoneid. Ja neid projekte ka toetatakse. Aga mingile raamatukogule tuhat eurot, mingile kultuuriseltsile viissada – arvatakse, et see on nii väike summa, selle võib ka andmata jätta. Et mullu nad ju korra juba said.
Aga just siit algabki me kultuuripinna kärbumine. Just nende väikeste summadega tehakse tihti suuri asju, need väikesed summad hoiavad meie pinnast ja võrgustikke paigas. Kui unustame suuri summasid kummardades oma väikesed asjad, siis kaotame eluvõime.
Praegu tuleb kõigil tõsisemalt peeglisse vaadata, et näha, mis nägu eesti rahvas tegelikult on, millised on meie tegelikud väärtused.
Nõukogude ajal suutsime säilitada oma mõtlemisvõime, hakata Moskva rumalatele ja suurtele plaanidele vastu. Aga nüüd ei hakka me vastu enam ei eurolollustele ega Tallinna lollustele. Ütleme jah, et lollus küll, aga oma lollus, teeme ikka ära. Tegelikult peame olema väga valvel, sest iga inimese valikust võib sõltuda väga palju. Just sellepärast, et oleme nii väikesed. Meie väiksuse võlu on see, et igaühe otsusel on suur kaal.
Oleme siin Eestis aina rohkem majandustõusu usku. Oleme majanduskasvu muutnud kultuseks, teades ometi, et igale tõusule järgneb langus, uus kriis. Kas pole olemas mõnd teist teed?
Teine tee on paadi tee. Eesti on paat. Me pole suur laev, mis murrab end läbi kõigi lainete. Me oleme väike paat, mis peab tajuma, kui suur laine on. Kui vaja, peame oskama minna kalda ligi. Kui vaja, peame oskama püsida laineharjal. Peame väga täpselt teadma, kui palju me paat kannab, et ta ei upuks. Peame teadma, millise tormiga välja minna ja millisega mitte.
Keegi tark Brüsselist meile sellist tegutsemist ei õpeta, neid ei huvitagi see. Tuleb enesele selgeks teha, mis hoiab me paati vee peal. Ja siin on palju asju, mis pole ei raha ega majandus. On meie kultuur, tavad, tahe ellu jääda. Neid ei näita meile ükski statistika. Meie loomulikku tasakaalutunnet ei näita üksi statistika…
Sina võid ju seda uskuda, aga Andrus Ansip usub üksnes seda, mis on kirjas Eurostati aruannetes.
Härra Ansip on meil tubli masinist, kes arvab, et ta sõidab uljalt suure ookeanilaevaga. Aga meile on vaja purjetaja psüühikat, oskust olla kontaktis nii maa kui ka veega. Me oleme ju veelinnurahvas.
Peame aru saama, et sellist turvalist maailma, mida lootsime 20. sajandil, meile enam ei tule. Oleme jõudnud globaalsesse riskiühiskonda. Risk võib tekkida ükskõik kus. Meie siin pole süüdi, et Lehman Brothers pankrotti läks. Ja kuigi võisime öelda, et me tanu on tärgeldatud ja põlleke puhas, ei päästnud see meid. Ülemaailmsete riskide ajal on oluline abimees just meie tasakaalutunne ja teadmine, et kultuuris on meie tegelikud jõuallikad. Nii minu enese, minu pere, mu sõprade kui ka minu küla, minu linna, minu Eesti omad. Neid oma sisemise jõu allikaid tuleb meil paremini hoida ja targemini kasutada.
http://www.epl.ee/news/eesti/toehetk-lauristiniga-milleks-meil-seda-eestit-vaja-on.d?id=63115542
Sotsiaaldemokraadid ja Vene Erakond alustavad ühinemiskõnelusi
12. detsember 2011
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Vene Erakonna esindajad otsustasid pärast täna toimunud kohtumist alustada kahe erakonna ühinemiskõnelusi.
„Meil on hea meel, et Vene Erakond vastas sotsiaaldemokraatide üleskutsele, mis oli suunatud kõigile sotsiaalseid ja demokraatlike väärtusi austavatele inimestele,“ ütles Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser. „Istusime ühise laua taha ja leidsime, et meie maailmavaated ja eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlemad erakonnad on huvitatud sellest, et Eesti ühiskonnas lõpeks vastandumine ja võõrandumine ja võimalus poliitilistes otsustes kaasa rääkida oleks kõigil inimestel sõltumata keelest või rahvusest. Meie suurim eesmärk on, et Eestis kehtiks koostööl põhinev ühiskonnamudel. Arvan, et selle sammuga algab Eesti poliitika uus etapp,“ lausus Mikser.
Mikseriga oli päri ka Vene Erakonna esimees Stanislav Tšerepanov: „Julgen väita, et seda hetke võib ajalooliseks pidada. Otsustasime sotsiaaldemokraatidega koostöö kasuks, kuna nägime, et on tekkinud erakond, mille esindajad siiralt tahavad vähendada vastandumist Eesti ühiskonnas ja samal ajal pakuvad konstruktiivseid lahendusi, et selleni jõuda. Eesti ühiskond võib sellest ainult võita ja meie omalt poolt oleme igati valmis selles protsessis kaasalööma.“
Järgmise sammuna peavad erakonnad esimeeste tasemel ühinemislepingule alla kirjutama, mis praeguste eelduste kohaselt võiks toimuda järgmise aasta jaanuaris. Seejärel peavad ühinemislepingu heaks kiitma Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogu ja Vene Erakonna kongress. Tänasel kohtumisel rõhutasid mõlemad osapooled, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond on selles protsessis ühendaja rollis ja seega ei muudeta kahe erakonna ühinemisel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nime ega registrikannet.
Kahe erakonna võimalikku koostööd käsitlevad läbirääkimised said alguse novembri lõpus.
Läbirääkimistel esindasid Sotsiaaldemokraatliku Erakonda esimees Sven Mikser, peasekretär Indrek Saar ja juhatuse liige Vadim Belobrovtsev. Vene Erakond oli esindatud esimehe Stanislav Tšerepanov, aseesimehe Gennadi Afanasjev ja juhatuse liikme Oksana Bugajtšuk-Kekelidze poolt.
Lisainfo:
Vadim Belobrovtsev
Tel. 52 01 132
Stanislav Tšerepanov
Tel. 50 17 219
Kristina Leer
Kommunikatsioonijuht
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Tel: 51 27 089
kristina.leer@sotsdem.ee<mailto:Kristina.leer@sotsdem.ee>
www.sotsdem.ee<http://www.sotsdem.ee/>
Jevgeni Ossinovski: mõistmatuid Keskerakonna valijaid me endale ei ihka
12. detsember 2011
Sotsiaaldemokraadid ei meelita Keskerakonna valijaid enda rüppe ning erakond peab oma sihtrühmaks kõiki mõistlikke eestlasi ja venelasi, kes saavad aru, et rahulikuks kooseluks tuleb kokku leppida, ütles riigikogu liige Jevgeni Ossinovski.
Delfi küsimusele, kas SDE on alustanud süsteemselt Keskerakonna valijate endale meelitamist vastas Ossinovski, et sotsid on alustanud süsteemset tööd vene emakeelega inimeste suunal. “Erinevalt parempoolsetest erakondadest arvame me, et meie vene elanikele muret tekitavatel teemadel on vaja rääkida, ehkki mugavam on alati vait olla. Erinevalt Keskerakonnast ei arva me aga, et rääkida tuleks loosungitega nagu “Meie päästame vene kooli!”. See polariseerib kogukondasid ning viib meid kaugemale sihist kujundada selline ühiskond, kus kõik Eesti elanikud tunnevad ennast turvaliselt ja ühiskonda kaasatuna,” rääkis Ossinovski.
Seepärast lähtume me oma seisukohtade kujundamisel sellest, et probleemide lahendus peab olema mõistlik ning ehitama silla kahe kogukonna vahel, lisas ta.
Osa Keskerakonna valijatest on selliste vaadetega, et nad ei taha eestlastega milleski kompromisse teha ning nende toetust me ei otsi, sõnas Ossinovski. “Seepärast ei saa öelda, et meie sihtrühm on ainult Keskerakonna valijad. Selleks on kõik mõistlikud eestlased ja venelased, kes saavad aru, et rahulikuks kooseluks tuleb kokku leppida.”
Venelaste seas on Ossinovski sõnul väga palju neid, kes ei ole siiani üldse valimas käinud, sest ei saanud nõustuda ei Keskerakonna agressiivse stiiliga ega parempoolsete natsionalistliku lähenemisega. Kindlasti soovib SDE anda neile alternatiivse poliitilise väljundi.
Keskerakonnast on saanud nišipartei
Osaliselt tänu Keskerakonna juhtimisprobleemidele, aga osalt ka tänu oma konfrontatsioonilisele stiilile on Keskerakond sisuliselt muutunud isoleerituks nišiparteiks, selgitas Ossinovski. Ent tähelepanuta jääb tihti see, et tänu sellele arengule on venekeelsete elanike mured muutunud Eestis nišiteemaks. Kui üks kolmandikku elanikkonnast ei ole korralikult ühiskondlikku debatti kaasatud, on see ohtlik Eesti ühiskonnale. Nimelt kui demokraatlik kanal on kinni, siis võivad selle grupi mured ühel hetkel avalduda ebademokraatlikul teel.
“Nagu öeldud, püüame meie leida eesti kogukonnaga kokkupuutepunkte, et teatud asjades kokku leppida. Teisisõnu tahame me venelase Eestis nišistaatusest välja tuua. Usun, et enamik vene valijaid on selle lähenemisega nõus – me lubame vähem, aga asju, mida on võimalik reaalselt ära teha.”
Sotsid ei karda, et vene valijaid püüdes võib SDE ilma jääda eesti elektoraadist. “Me ei räägi vene teemadel pelgalt selleks, et saada venelaste hääli, vaid seepärast, et arvame, et see on kogu Eesti jaoks oluline ja õige. Seepärast ei ole see poliitika suunatud ainult venelastele, vaid ka kõigile eestlastele, kes on väsinud rahvustevaheliste pingete üles kütmisest poliitikute poolt.”
Kui mõni eestikeelne valija arvab, et meil ei tuleks kogukondade vahel kompromisse otsida ja ühiseid lahendusi leida, siis ta ei ole sotsiaaldemokraatlikke väärtusi jagav inimene. Ka selliste inimeste jaoks on meil erakonnad olemas, sõnas riigikogulane.
Vene kool vajab kindlasti reformi
Küsimusele, mida muudaksid sotsid vene koolide eesikeelsele haridusele üleminekus vastas Ossinovski, et venekeelsete koolide osas on meie seisukoht olnud väga selge ja ühene. “Vene kool vajab kindlasti reformi, mistõttu loosungid “Käed eemale vene koolist” on rumalad ja vastutustundetud. Ent selle reformi alusloogikaks peab olema hariduse kvaliteet.”
Meil on väga häid näiteid keelekümbluse edust nii lasteaedades kui põhikoolis. Kui seda praktikat täiustada ja laiemalt rakendada, ei ole hariduse seisukohast mitte mingit vahet, kas gümnaasiumis on eesti keeles 50, 60 või 70% – need lapsed valdavad eesti keelt, mistõttu saavad nad ka korralikku hariduse. “Praegu on tekkinud olukord, kus osa lapsi, kes tulid puhtalt vene klassidest gümnaasiumi, ei saa õppetööga korralikult hakkama. B1 keeletasemega ei ole võimalik õppida ajalugu eesti keeles. Paljudes Ida-Viru koolides on see vaieldamatu fakt, mitte poliitiline avaldus. Samas on neis klassides neid, kes õppisid 9 aastat keelekümbluse vormis. Nii õpetajad kui õpilased ütlevad, et see grupp saab täiesti probleemideta hakkama.”
Reformida tuleb koolieelset ja põhikooliharidust, et gümnaasiumi jõudes oleks vene noortel eesti keel korralikult selge. Praegusel kujul kahjustab see reform vene noorte hariduse kvaliteeti ning suurendab hariduslikku kihistumist vene ja eesti noorte vahel, arvas Ossinovski.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ossinovski-moistmatuid-keskerakonna-valijaid-me-endale-ei-ihka.d?id=62703756
Peaminister aastast 2015?
12. detsember 2011
Eesti noorim erakonnajuht, sotsiaaldemokraat Sven Mikser ei varja ambitsiooni tõusta pärast 2015. aasta parlamendivalimisi Eesti valitsusjuhiks ning ei välista koalitsiooni oma endise koduparteiga, mille eesotsas ei ole enam Edgar Savisaar.
Ütlesite pärast tuleva aasta eelarve vastuvõtmist riigikogus, et selle eelarvega kaugeneb riik kodanikust. Mida te sellega mõtlesite?
Paraku on Eestis juhtunud nii, et valitsevad koalitsioonivalitsused ning valijal ei ole väga head kontrolli selle üle, mis valimiste eel lubatust jõuab koalitsioonileppesse, sest koalitsioonilepe on kompromiss. Küll on leppes enamasti kirjas see, et kui mõni ettepanek on ühele koalitsiooni osapoolele vastumeelne, siis kogu koalitsioon on sellele ka vastu. Nii me jõuame tegelikult olukorda, et valimas käinutest ligi pool on andnud oma toetuse koalitsiooni-, pool opositsioonierakondadele. Koalitsiooni sees on omakorda mitu partnerit ning üks erakond, kes esindab ehk 15-20 protsenti valijaskonnast, suudab vetostada väga paljud head ettepanekud.
Tõsiasi on, et riigieelarve menetlemisel näitab koalitsioon üles tugevat distsipliini, hääletades süsteemselt maha kõik opositsiooni ettepanekud. Riigieelarve muutub parlamendis tegelikult võrdlemisi vähe ja need muudatusettepanekud, mida parlament sisse viib, on reeglina täiendavalt valitsuse enda poolt esitatud. See tähendab seda, et tegelikult pole parlamendil kui rahva valitud kogul oluliste riigiasjade otsustamisel väga suurt sõnaõigust.
Sotsidest jääb mulje, et kui oleks teie teha, jagaksite te kogu riigieelarve pensionideks, toetusteks ja hüvitisteks ning laenaksite Kreeka kombel veel juurdegi. Kust see raha kõik tulema peaks, mida teie laiali jaotaksite?
Sotsiaaldemokraatide jaoks on eelarve tasakaalu küsimused väga olulised. Tegelikult ei näe me oma plaanides ette eelarve tasakaalu halvendamist.
Mis puudutab toetusi, siis need peavad olema suunatud ühiskondliku õigluse suurendamisele ning teisalt ühiskonna jätkusuutlikkuse parandamisele. Selleks tuleb teha investeeringuid mitte huupi, vaid sinna, kus nad annavad väga suurt tulevikku suunatud kasu.
Tooge näiteid, kus tehakse investeeringuid ebamõistlikult.
Oleme kuulnud juhtumeid, kus regionaalministri heakskiidul soojustatakse päästekomandode maju, samal ajal teatab teine samas ministeeriumis istuv siseminister, et osa nendest komandodest pannakse järgmisel aastal kinni.
Kõige paremad tulevikku suunatud investeeringud on need, mis tehakse laste arengu ja haridusvõimaluste parandamiseks. See tähendab seda, et need inimesed, kes tulevikus meile SKTd teenivad, on paremini kvalifitseeritud, tervemad ja targemad. Need on asjad, mida pole võimalik edasi lükata, sest seda raha, mis jääb täna investeerimata laste haridusvõimalustesse, pole võimalik 10 aasta pärast enam investeerida, kuna tänased lapsed ei viibi siis enam selles haridussüsteemis.
Teie olete ka noor isa. Kui palju sooviksite riigilt iga kuu saada, et teie laps saaks teie ootustele vastavalt areneda?
Tahan, et riik võimaldaks mu lapsele lasteaiakoha. Isiklikult arvan, et lasteaed on üks osa haridussüsteemist ja ta võiks olla samamoodi riiklikult tagatud nagu üldharidus. Väga suur osa nendest toetustest peakski olema teenuste vormis.
Aga kui rääkida sellest, kas toetused peaksid olema vajaduspõhised, siis ühest küljest on see kindlasti mõistlik, teisalt ütleb paljude riikide kogemus, et just lastele suunatud toetused peaksid olema universaaltoetused, kus riik ei tee vahet, kes lastest on vaene ja kes rikas. Kõik lapsed on meile võrdselt olulised.
Vaatamata sellele, et mina tulen omadega hästi toime ja olen üle keskmise tulu teenija, leian, et lapsetoetused võiksid olla võrdsed. Aga ma olen valmis oma tulust panustama suurema osa selleks, et kõikidel lastel oleksid võrdsed võimalused.
Teist räägitakse kui peaministrist aastast 2015, sealhulgas teie partei ise. Aga kellega te hakkate koalitsiooni tegema? Parempoolsetega pole see mõeldav, sest juba teie maksupoliitilised vaated on nii kardinaalselt erinevad. Keskerakonnaga samuti mitte, sest Edgar Savisaar lihtsalt ei istu omal ajal tema parteist lahkunud Mikseriga ühe laua taha.
Kindlasti ei ole Ansip ega Savisaar erakonna liidrina igavesed. Arvan, et personaalsed antagonismid on viimase 20 aastaga Eesti poliitikas läinud liiga suureks, kuid uus põlvkond tuleb peale ja inimesed on kindlasti koostöövõimelisemad. Ideoloogilised vastuolud kindlasti jäävad, aga on selge, et sotsiaaldemokraatide võimalused valitsust teha on oluliselt teised siis, kui meid on parlamendis mitte 10 või 6, nagu minevikus on olnud, vaid näiteks 33 nagu Reformierakonnal praegu. Veel 5 aastat tagasi oli Reformierakonna parlamendifraktsioonis 19 inimest nagu praegu sotsidel.
Arvan, et kui sotsiaaldemokraadid saavad moodustada valitsust tugevama partneri positsioonilt, suudame väga olulise osa oma programmilistest põhimõtetest koalitsioonileppesse kirjutada, sõltumata sellest, kellega me seda teeme. Ma ei arva, et mul oleks väga keeruline moodustada koalitsiooni näiteks Jüri Ratase juhitava Keskerakonnaga.
Ida-Virumaa on riigi suurim tööstuspiirkond, kus sotsidel oleks tegelikult väga suur potentsiaal leida palju toetajaid. Ometi pole te selles maakonnas kuigi edukad olnud. Miks?
Ehk seetõttu, et pole piisavalt sellele keskendunud. Minevikus pole erakond väljaspool Tallinna ja Tartut üldse edukas olnud, kuid nüüd on see märkimisväärselt muutunud. Seekord saime Ida-Virumaalt parlamenti kaks saadikut…
Tänu Ossinovski raharongile?
Oh ei. Meil on annetajaid ja toetajaid palju. Mis puudutab Jevgeni Ossinovskit, siis arvan, et tegu on erakordse potentsiaaliga poliitikuga. Tema aktsiad poliitikuna on kindlasti palju olulisemad kui asjaolu, et tal on ettevõtjast isa.
Oleme Ida-Virumaal asunud tugevdama oma positsiooni ja arvan, et tulevikus oleme seal veel edukamad.
Nüüd aga tulete välja loosungitega, et põlevkivikaevandused tuleb sulgeda ning põlevkivienergeetikaga lõpp teha. See tähendaks tuhandete töökohtade kadu. Kas te tõesti selle jutu taustal loodate Ida-Virus toetust kasvatada?
Oleme huvitatud, et Ida-Viru tööhõiveprobleemid leiaksid mõistliku lahenduse. Tegemist on keerulise tööstuspiirkonnaga, mis koges äärmiselt teravaid sotsiaalseid probleeme vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastamist ja on kaotanud suuri tööandjaid ka hiljem. Kindlasti ei saa põlevkivienergeetika mahtude vähendamine tähendada, et see juhtub üleöö ja toob kaasa sotsiaalse katastroofi. Seda sotsiaaldemokraadid ei luba. Põlevkivil ja põlevkivikeemial on Eestis jätkuvalt suur potentsiaal. Mis puudutab elektrienergia tootmist põlevkivist, siis Eestil on võimalus toota seda rohkem taastuvatest allikatest, et muu hulgas vähendada koormust ka meie keskkonnale.
Sven Mikser, te olete ju diplomeeritud inglise filoloog. Kui te ülikooli õppima läksite, kas teil mõlkus juba siis mõte, et tahate poliitikuks ja peaministriks saada?
Sel hetkel ei mõelnud ma sellele, et minust võib saada poliitik, aga ma olin selles mõttes poliitikast läbi imbunud, et seisin 8. klassi õpilasena Balti ketis ja laulsin isamaalisi laule nendel ülevatel aegadel.
Ja kummardasite Savisaart?
Mitte konkreetselt Savisaart. Eks neid poliitilisi eeskujusid oli ju tegelikult mitmeid, näiteks Marju Lauristin. Neid, kes toona rahvast innustasid, oli palju.
Mingil hetkel mulle tundus, et ühiskond on minemas tasakaalust välja, sest räägiti väga autoriteetsel häälel, et parempoolsele poliitikale pole alternatiivi, et kogu ühiskond peabki põhinema üksnes konkurentsil ja et koostöö on mingi nõukogudeaegne igand. Olen sotsiaalselt mõtlev inimene olnud läbi oma teadliku elu. Leidsin, et mul on ettekujutus sellest, kuidas Eesti elu võiks käia…
Aga see ei käi ju nii, et tahad hakata poliitikuks ja homme oledki minister. Peab ikka tutvusi ja sidemeid olema, et jalg ukse vahele saada?
Päris nii see pole. Praegu küll tuleb parlamenti inimesi ministeeriumidest, aga tol ajal olid ju kõik poliitikast huvitatud. Ega selleks pea olema poliitik, et käia Balti ketis ja innustunult arutleda päevapoliitiliste küsimuste üle. Ühel hetkel ma liitusin Keskerakonnaga ja olin ilmselt inimene, keda oldi valmis kuulama. Olen lihtne Paide poiss ja pole sündinud hõbelusikas suus ega pärine mingist mõjukate inimeste dünastiast.
Öeldakse, et poliitikas ei ole sõpru. Kas teie isiklike sõprade seas on poliitikuid, sealhulgas teistest erakondadest?
On inimesi, kellega olen tutvunud läbi poliitika ja keda ma nimetan oma sõpradeks. Nii et sotsiaaldemokraatide seas on mul sõpru. Samal ajal on mul väga lähedasi sõpru, kes on olnud või läinud mõnda teise erakonda või kellest ma tean, et nad eelistavad teist parteid. Minu parteiline kuuluvus pole kindlasti kriteerium sõprade valimisel. Aga olles inimestega koos, vahetades nendega mõtteid, on võimalik nendega läbi poliitika sõbraks saada.
http://pr.pohjarannik.ee/?p=2999
Sven Mikseri aastat kokkuvõttev kõne SDE volikogul 10.12
10. detsember 2011
2011. aasta on õige pea otsa saamas, ja see on olnud sotsiaaldemokraatidele hea aasta. Sotsid on taas valitsuses Soomes ja Taanis ning jätkuvalt Norras ja Islandil. Eesti sotsiaaldemokraadid on küll hetkel ajutiselt opositsioonis, aga meie parlamendiesindus on tublisti kasvanud ja meie toetus kasvab jätkuvalt.
Niisiis, sotsiaaldemokraatidele on olnud edukas aasta, aga kas ka sotsiaaldemokraatiale?
Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti ühiskond ei ole selle aastaga muutunud oluliselt sotsiaaldemokraatlikumaks. Endiselt lahkuvad Eestist inimesed, kes ei suuda siin leida tööd, et ennast ja oma peret toita ja katta. Omavalitsuste niigi ahtaid võimalusi pakkuda oma elanikele esmaseid avalikke teenuseid piirab kasin ja riigivalitsuse poolt üha kõhnemaks roobitsetav rahakott. Valitsus ja parlamendienamus on sulgenud oma silmad ja kõrvad ning otsustanud olla kurt ja pime kogu ühiskonna õigustatud nõudmise suhtes, et õpetajad – ühed meie kõige suurema lisandväärtuse loojad – hakkaksid saama… ei, mitte oma töö väärilist, vaid üksnes senisest piskust pisut inimväärsemat palka.
Mis valitsus see on, mis maksab oma lastele toetuseks 19 eurot kuus, kelkides ise, et tegu on lennukilt raha külvamisega? Mis valitsus see on, kelle juhtimisel läbi kriisiaastate kasvavad jõudsalt üksnes kaitsekulud ja kõige jõukamatele lapsevanematele makstav hüvitis, samas kui matusetoetusele ja õppelaenude kompenseerimisele kuluv tühine summa eelarvest pikemalt mõtlemata maha kriipsutatakse? Mis valitsus see on, kes ühel päeval otsustab kellegagi nõu pidamata panna käpa peale haigekassa ja töötukassa aastatega kogutud reservidele ning lõhkuda koostöö tööandjate ja töövõtjatega?
Ansipi valitsus, ütlete teie. Ansip ise ütleb, et see on valitsus, keda kogu Euroopa imetleb ja kadestab ja endale eeskujuks seab. Mis on mõistagi magus vale.
See on valitsus, kes on liiga pikalt valitsema jäetud. Kes on oma eebenipuust või elevandiluust tornis oma rahvale võõraks jäänud, ja kellele rahvas on võõraks jäänud. Kes teab omaenda inimeste elujärje kohta mitte seda, mida ta ise tänavail kõndides näha võiks, vaid seda, mida nõunik talle Eurostati memost ette loeb. Poliitikud kutsuvad seda nähtust tavaliselt „inimeste võõrandumiseks oma riigist“, aga tegelikult on tegemist juhtide võõrandumisega oma inimestest.
Nüüd küsite kindlasti, kas on olemas mingigi võimalus, et see olukord lähiajal muutub. Selle tõenäosuse hindamisel tuleb paraku lisaks rahva ootustele arvesse võtta ka meie parlamendimaastiku reaalsust. Seega lubage, et peatun põgusalt meie poliitmaastiku tänasel seisul ja selle pinna all podisevatel seismilistel protsessidel.
Kevadiste valimiste järel, mil sotsiaaldemokraadid kogusid oma erakonna uue ajaloo suurima häältesaagi ja pälvisid 17 protsendi valijaskonna toetuse, on meie toetusnumbrid suvistes ja sügisestes gallupites veelgi kerkinud ja küünivad täna 22-24 protsendini erakondlikku eelistust omavatest valijatest. Sotsiaaldemokraadid on tõusnud reformistide järel toetuselt teiseks erakonnaks.
Samas tuleb tõdeda, et viimastel kuudel on Eesti poliitiline maastik kogenud vaikelu, mille sarnast lähiminevikust ei meenu. Kõigi nelja parlamendierakonna toetusnumbrid on püsinud pea muutumatuina. On selge, et sellele tardumusehetkele peab järgnema mingi murrang.
Esimeseks tormi-iiliks on täna IRL-i räsiv näotu skandaal, aga sellest põgusalt pisut hiljem.
Kõigepealt lubage peatuta Eesti poliitika tänasel hegemoonil Reformierakonnal ja selle peaministrist juhil. Kõrvaltvaatajale näib ehk üllatav, et valitsusjuht, kes muidu ikka raskel hetkel loojalt tuge otsib, ei ole värskelt lahvatanud kriisis veel taevast appi palunud. Aga ilmselt on tema arvates täna veel vara kevadel kokku klopsitud koalitsiooni laiali saata.
Lõppeval nädalal ütles peaminister võimalikke tulevasi koalitsioone kirjeldades, et ei kujuta endale ette koalitsiooni sotsiaaldemokraatidega, kes tema sõnul soovivat võtta Eestile kaela kümnetesse miljarditesse küündiva laenukoorma. Hüva on. Ka meie ei kujuta endale ette koalitsiooni erakonnaga, mida juhib pikaajalisest võimulolekust ilmselt reaalsustaju kaotanud üha ülbemaks muutuv peaminister, kes opositsiooni juhterakonnaks tõusnud sotsiaaldemokraatide mustamiseks ei pelga kasutamast ka otsest valet. Sest seda süüdistus laenamissoovis ju on.
Jah, peaministri arrogantsus ei ole ajaga vähenenud, kuid ometi ilmutab ta täna selgeid tüdimuse märke, niisamuti nagu Eesti avalikkus väljendab üha ilmsemaid tüdimuse märke kauasest peaministrist. Võib öelda, et omal moel meenutab Ansip tänaseks „Hotel California“ singlit. Plaati, mille iga noot on publikule pähe kulunud, ent mille ka kõige andnumad fännid pärast kuudepikkust kuulamist tahaks grammofonist välja võtta, et kuulata midagi värskemat ja inspireerivamat.
Ka peaminister ise tahaks lahkuda, ja kindlasti tahaks ta lahkuda võitjana, ootamata ära oma populaarsuse paratamatut langust. Ainult et kuidas seda teha, tagades samas, et viisteist aastat „õigel teel“ marssinud erakond jätkuvalt võimul püsiks? Ja kas Reformierakonnas on täna olemas see prints või printsess, kes võimuohjad sujuvalt üle võtaks?
See, et reformistid kasutavad oma koalitsioonipartnerite kallal suure ja väikese Peetri taktikat kõigepealt sööme üheskoos tühjaks sinu leivakoti ja siis sööb igaüks omast – ei tohiks tänaseks enam kedagi üllatada. On ju nii mugav vahetada poole parlamendikoosseisu pealt välja partnerid, kes seejärel erakonna programmiliste ideede edendamise asemel on sunnitud tegelema kabinettidest ja autojuhtidest ilma jäänud eksministrite ja töö kaotanud poliitnõunike meelepaha leevendamisega. Uued, vihma käest tuppa kutsutud koalitsioonipartnerid seevastu õpivad tundma ministeeriumide pikki koridore ja üritavad kobamisi avastada lahkunud ministritest maha jäetud „miine“. Hästi sisse töötanud reformaritest ministrid saavad aga rahulikult ja kindlalt tüürida järjekordse valimisvõidu poole.
Aga veel ei ole ümbertõstmiseks õige aeg. See saabub pärast 2013. aasta kohalikke ja enne 2014. aasta Europarlamendi valimisi. Vähemalt selline on reformistide poliitlavastuse libreto. Sellest kõneleb kasvõi asjaolu, et tänaste koalitsioonipartnerite vahel detailideni kokku lepitud võimujaotuse põhimõtete hulgas ei leidu silpigi kõige ihaldusväärsema, Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadi kohta. Ometi on just see ainus positsioon, kuhu saab paigutada senisest tööst tüdinud peaministri nii, et see tunduks edutamisena. Niisiis saabub just peale kohalikke ja enne eurovalimisi suure tõenäosusega see hetk, mil reformierakondlastest poliittehnoloogid tulevad emma-kumma juurde tänastest opositsioonierakondadest ja ütlevad: „Head sõbrad, tõstame õige koos need konservatiivid ukse taha. Teile jäävad nendest vabanevad ministrikohad, aga et meie ka võrreldes olemasolevaga midagi juurde saaksime, selleks võtaksime meelsasti komisjonääri koha.“
Nii käib see vähemasti oravate unistustes.
Kuigi 2013. aasta KOV valimisteni on veel peaaegu kaks aastat, terendab see oluline tärmin ka Reformierakonna väiksema koalitsioonipartneri IRL-i radariekraanidel. Ohtude maandamiseks on respublikaanid koalitsioonilepet tehes reformistidelt välja nuianud lubaduse, et nende kolm peamist valimisteks loodud poliittoodet – maamaksu kaotamine, kõrgharidusreform ja vanemapension – saaksid sisse kirjutatud parlamendiperioodi esimese semestri tööplaani. Seetõttu on aga parlamendi ette käntsatatud pool- või päris tooreid seaduseelnõusid.
„Kodukulusid vähendav“ maamaksuseadus, mis kärpis niigi virelevate omavalitsuste tulusid veelgi, saigi viimistlemata kujul vastu võetud. Sellest, kuidas kompenseeritakse linnade-valdade kaotatud tulu, alles mõeldakse, kui muidugi üldse mõeldakse. Kodukulude vähendamise jutt ajab muidugi igaühele naeru peale, ehkki see on üks väga mõru naer, sest need kõrgused, kuhu ajab meie kütte- ja elektrihinnad respublikaanist ministri viljeldav energiapoliitika, on ennenägematud ja hirmuäratavad. Ometi oleks siingi maksulisi hoobasid, millega hinnatõusu ohjeldada – elektri puhul aktsiis, toasooja puhul käibemaks. Neid kodukulude kontrollijad aga miskipärast puutuda ei taha.
Kõrgharidusreformi eelnõu puhul on kriginat veelgi rohkem. Sedavõrd palju, et isegi koalitsioonipartner otsustas hetkeks aja maha võtta ja pisut järele mõelda. Eelnõu, mis lubatud tasuta kõrghariduse asemel tõotab tuua hoopis kallima ja raskemini ligipääsetava hariduse, on oma võimalike mõjude osas sedavõrd läbi analüüsimata, et on suutnud ühteviisi ära pahandada nii tudengid kui rektorid. (Muide, umbes samuti nagu valitsuse tööturupoliitika viimase aja sammud on suutnud riigiga tülli ajada nii töövõtjad kui –andjad. Simultaan kõigi vastu – see on meie riigivalitsemise uus stiil.)
Aga nüüd tagasi IRL-i heitluste ja valikute juurde.
Elamislubade skandaalil, millel IRL-i tempel selgelt otsaees, on niipalju tahke, et nende lahti võtmise ja kokku panemise võib antud hetkel jätta neljandale võimule ja loodetavasti selleks tarbeks moodustatavale parlamendikomisjonile. Eesti maine kahjustamine läbi Schengeni elamislubade fiktiivse väljastamise on asja üks tahk, Eesti ja Euroopa julgeoleku ohustamine läbi elamislubade andmise mõnedele üsna hämara taustaga tüüpidele teine. Asjaolu, et selle äriga tegelesid sõpradest ministrite abiga või siis neid ära kasutades äraostmatud rahvuslased, on kolmas ja kõige tragikoomilisem.
Tõsiseimaks aga tuleb pidada mõjuvõimuga kauplemise aspekti, seda, et riiki valitsema valitud inimesed on nende kätte usaldatud võimu küüniliselt ja läbimõeldult kasutanud isikliku tulu teenimiseks. See, et poliitiline konkurent on suutnud end taolise taagaga kokku määrida, ei tee kellelegi rõõmu. Sest tunnistagem, et just oma rahva silmis on kogu poliitilise establishment’i maine saanud sellise hoobi, millest annab toibuda aastaid. Henry Kissingeri omaaegne tõdemus, et üheksakümmend protsenti poliitikutest annavad ka ülejäänud kümnele halva nime, on avalikkuse silmis taas kinnitust saanud. Kaotajaks on Eesti riik.
Kuna peaminister on väljendanud veendumust, et tema koalitsioonipartner on antud skandaali sattudes õigel teel, siis ütlen mina siinkohal tema eest: tule taevas appi!
See, kuidas ja mida otsustab täna kogunev IRL-i juhtorgan, ei olegi nii tähtis, sest on selge, et tegeldakse mitte asja sisusse süüvimise, vaid poliitilise damge control’iga. Olulisem on, et toimuv on erakonnaliikmete endi suu ja sule läbi avalikkuse ette toonud Isamaaliidu ja Res Publica juba viis aastat kestva ühinemiskongressi inetu anatoomia. Hinnangud, mida endised isamaalased on oma tänaste respublikaanidest kolleegide eesmärkidele ja tegutsemismeetoditele andnud, ei tõota leppimist ega harmooniat ka kaugemas tulevikus, ükskõik, millega päädib tänane kriisikommunikatsiooniõppus Väätsa mõisas.
Ma pean IRL-i lagunemist lähiajal ebatõenäoliseks. Esiteks on mistahes konkreetses situatsioonis turvalisem panustada status quo jätkumisele kui kohesele murrangule, teiseks ei näe ma rahulolematute seas seda energiat ja initsiatiivi, mis on vältimatult vajalik uue poliitilise jõu sünniks. Ometi ootavad kõik, et nn „kampsunid“ selja sirgu lööks. Nii minagi. Mitte sellepärast, et Eesti vajaks täna uut rahvuskonservatismi. Ei, seda mitte, ent Res Publica nimelisele populistlikule eksperimendile Eesti poliitikas saaks sel juhul joone alla tõmmata.
Keskerakonnast, kes on pea kaks aastakümmet kehastanud Eesti poliitlava kelmikomöödiate peakangelast, on täna hämmastavalt vähe rääkida. Nende varasuvine presidendivalimiste-avantüür tõi veidi elevust, ent ei viinud kuhugi. Augustikuine parteikongress süütas ja seejärel kustutas lootusekiire, et ka see erakond võib muutuda. Kuhu siis nüüd?
Tegelikult on ka selle erakonna pealtnäha kivinenud pinna all möllamas dünaamilised protsessid. Ei pea olema prohvet ennustamaks, et viimastel liidrivalimistel Savisaare vastu antud 41 protsendist häältest võib eeloleva kahe aasta jooksul hõlpsasti kasvada enamus. Seda eriti juhul, kui saab selgeks, et 2013. aasta valimistega libiseb Keskerakonnal käest ka ainuvõim Tallinnas.
Põhiküsimus on, kas selle partei looja ja senine liider suudab paratamatuga leppida või eelistab astuda ennetavaid samme. Seda, kui plahvatusohtlik on kuhjuv rahulolematus autoritaarsetes süsteemides, oleme lähiminevikus näinud mitmel pool. Ehk nagu öeldakse: kes ei ole valmis aktsepteerima evolutsiooni, peab olema valmis revolutsiooniks.
Ajalugu on näidanud, et Eesti valimissüsteem soosib pigem viie kuni kuue kui nelja erakonna parlamenti pääsemist. Ses mõttes on tänane olukord erandlik. Kui rahulolematus võimuga kuhjub, on tõenäoline, et näeme 2015. aasta Riigikogu valimistel uusi üritajaid, kellest mõni võib olla piisavalt edukas, et pääseda parlamenti. Kuhu uued üritajad fookuse seavad – on see roheline nišš või püütakse teha perusvirolaiste parteid, seda on täna veel vara öelda. Kas uude loodavasse erakonda võiks kaasuda veel vabatmehi, kampsuneid, äärmusrahvuslasi või ka näiteks viimastel Eurovalimistel imetulemuse teinud Indrek Tarand, keda Keskerakond ilmselt just järgmisi parlamendivalimisi silmas pidades presidendikampaania käigus üritas „surnuks kallistada“, sedagi ei maksa täna ennustada. Küll aga võin öelda, et need, kes uusi tulijaid kartma peavad, ei ole sotsiaaldemokraadid. Meie teeme oma tulemuse ära, rivistugu konkurendid kuidas tahes!
Sotsiaaldemokraadid on käesoleva Riigikogu töötsükli esimese aasta jooksul seisnud oma väärtuste ja programmiliste põhimõtete eest julgelt ja avalikult. Me oleme nõudnud õpetajate palgatõusu ja lapsetoetuste suurendamist ja omavalitsustele tehtud ülekohtu heastamist, esitanud oma nägemuse riigireformist, seisnud vastu rumalatele otsustele energeetikapoliitikas ning haige- ja töötukassa vahendite riigistamisele. Eesti kahjuks ülimalt konfrontatsioonilises parlamendipoliitikas on meie kui ajutiselt opositsioonis viibiva erakonna initsiatiivid sageli lõppenud eelnõu esimesel lugemisel, kus võimuliitlased meie algatuse kivinenud näol ja ilma aruteluta menetlusest välja hääletavad. Aga iga sellise hääletusega tuleb lähemale see hetk, mil sotsiaaldemokraadid moodustavad järgmise valitsuse.
Et selleks tõeliselt valmis olla, on meie tuleva aasta väljakutseks lisaks kohalikeks valimisteks valmistumisele ka oma tervikliku majandus- ja maksupoliitika ülevaatamine. Erinevalt oravatest ei arva ju sotsid, et haridus-, sotsiaal- ja regionaalpoliitika oleks riiklik heategevus, mida lahke riik võib pakkuda siis, kui selleks juhtub raha üle olema. Ei, vastutustundlik sotsiaal- haridus- ja regionaalpoliitika on riigi ja ühiskonna arengu vältimatuks eelduseks.
Sammud, mida me kavandame, et teha vajalikud investeeringud Eesti inimvarasse ja ühiskonna tulevikku, ei ole odavad. Aga Andrus Ansipi tohutuks pettumuseks ei kavatse me neid finantseerida mitte miljardilaenude abil, vaid jätkusuutlikul ja vastutustundlikul viisil, kaasates parimal ja optimaalseimal viisil Eestis olemasolevaid ressursse.
Riigi tulupoliitika ülevaatamine ei seisne muidugi üksnes meedias jõhkralt ülefetišeeritud täiendavas üksikisiku tulumaksuastmes. Ei, see sisaldab nii üksikisiku kui ettevõtte tulumaksusüsteemi analüüsi ja vajadusel ülevaatamist, aga ka võimalike täiendavate tuluallikate otsimist. Sotsiaaldemokraatide hiljutisel öökonverentsil rääkisime koos Eesti juhtivate praktikute ja asjatundjatega avameelselt teemal, kas maksutulu, mis võimaldaks rahastada riigi arenguks vajalikke meetmeid, peaks tulema eeskätt tulu, tarbimise või vara maksustamisest. Ja rääkisime sellest, kuidas korraldada riigieelarve tulupoolt viisil, mis tagaks sotsiaalse õigluse ja regionaalse tasakaalu ja suunaks ühiskonda mõistlikkusele, ent ei pärsiks ettevõtlust ja ettevõtlikkust. Olen veendunud, et ideoloogiliste silmaklappideta on selline lahendus võimalik.
Lõpetuseks peatun põgusalt ka meie koostöökõnelustel Vene Erakonnaga.
Minult ja ma usun et paljudelt meist on neil päevil küsitud, kas me ei pelga, et koostöö Vene Erakonnaga võiks kahjustada meie toetust eestlaste seas. Ei karda, olen ma öelnud. Mitte selle pärast, et peaksin selliseid ajutisi tagasilööke võimatuteks, vaid selle pärast, et olen veendunud: sotsiaaldemokraatidena peame me tegema seda, mis on õige, mitte üksnes seda, mis toob igakuistes gallupites toetuspunkte. Meie vaade on pikk ja strateegiline, mitte populistlik ja lühiajaline.
Et kahekümne esimesel sajandil – ja kauaks pärast seda – kestma jääda, peame suutma ehitada Eestis avatud, salliva ja kaasava ühiskonna. Sellise ühiskonna, kus kõigi kodanike võimalused oma riigi juhtimises kaasa lüüa on võrdsed. Seda sõltumata kodaniku emakeelest ja päritolust. Meie tulevik peab olema passijärgne patriotism, mitte rahvustunnusel rajanev natsionalism.
Me ei ole veel seal. Üks põhjus on selles, et kogukondade vastandamine on olnud poliitiliselt kasulik nii paremerakondadele kui keskerakonnale, kuna nende valijaskondade etniline koosseis on olnud tugevasti kaldu ühele või teisele poole ega peegelda adekvaatselt Eesti ühiskonda. Sotsiaaldemokraatidel, kelle poolt on täna valmis hääle andma iga neljas eesti ja iga seitsmes vene emakeelega valija, on aisana võimalus tuua siin murrang.
Rahvustunnuse alusel loodud ja üksnes rahvus-, keele- ja kodakondsusküsimustega tegelevate erakondade aeg on ümber saanud, aga kõiki kogukondi kaasa haaravaid ja nende ootustele vastavaid avatud erakondi on Eestis veel vähe. Seepärast on sotsid otsustanud kutsuda endi sekka senisest enam teistest rahvustest kaaskodanikke, pakkuda demokraatlikult ja tänapäevaselt mõtlevatele vene inimestele võimalust lüüa kaasa Eesti juhtimisel ja arendamisel, aga ka võimalust esindada kohaliku ja riigivõimu tasandil igaühe isiklikke ja oma kogukonna kollektiivseid huve ning ootusi.
Meil on hea meel, et Vene erakond on meie üleskutsele positiivselt vastanud. Me oleme pidanud rea konsultatsioone ja jõudnud tõdemuseni, et meie programmiline ühisosa on piisav, et luua alus tulevaseks koostööks.
Hajutamaks kõikvõimalikke hirme, tahan ma öelda, et sotsiaaldemokraadid ei muutu selle koostöö läbi radikaalsemaks ega, kui soovite, venemeelsemaks. Me oleme endiselt Eesti erakond suure algustähega. Erakond, kes esindab inimkesksust, avatust, sallivust, solidaarsust. Kes usub, et ühiskond toimib kõige paremini siis, kui tema aluseks on koostöö inimeste, huvigruppide ja kogukondade vahel. Ja meie eesmärgid – inimkeskne, avatud, salliv ja demokraatlik ühiskond, õiglus, koostöö, regionaalne tasakaal – on või peaksid olema olulised ja lähedased väga paljudele vene emakeelega Eesti kodanikele.
Meile on ajakirjanduses üritatud külge pookida koostöösoovi Dmitri Klenski ja teiste käremeelsete radikaalidega, kes kandideerisid kevadistel parlamendivalimistel Vene Erakonna nimekirjas. On selge, et äärmuslastele on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna uksed lukus. Kordan: mitte keegi ei ole sotsiks sobimatu oma emakeele või päritolu tõttu, küll aga ei oodata meie sekka inimesi, kelle maailmavaade, väärtushinnangud ja tegutsemispõhimõtted on sotsiaaldemokraatiaga kokkusobimatud.
Muidugi ei saanud me seda teemat vältida ka konsultatsioonidel Vene Erakonna esindajatega. Meile kinnitati, et Vene Erakond avas oma nimekirja heas usus kõigile, kes soovisid nende nime all kandideerida, kuid tagantjärele analüüsides osutus see tõsiseks veaks. See lubas äärmuslike loosungite all kandideerinud parteitutel isikutel sisuliselt kaaperdada erakonna tribüüni ja väljendada meedias lärmakalt seisukohti, mis kuidagi ei kattu erakonna programmiliste põhimõtete või väärtushinnangutega. See tõi neile inimestele kitsa äärmuslikult meelestatud valijategrupi hääled, kuid määris erakonna mainet ja kahjustas demokraatlike ja mõõdukate kandidaatide ning seega kogu erakonna valimistulemust.
Usun, et see ühine arusaam ja oskus kogemusest õppida on hea alus, millelt edasi minna.
Olen kindel, et Vene Erakonna liitumisel sotsiaaldemokraatidega võidame meie, võidavad need demokraatlikke väärtusi hindavad ja Eesti arengu pärast muretsevad inimesed, kes on seni kuulunud Vene erakonda, aga võidab ka kogu ühiskond, sest me oleme astunud pika sammu normaalse, selget ideoloogiat kandvate ja kõiki kogukondi ühendavate erakondadega parlamentaarse demokraatia suunas.
On selge, et antagonistlik poliitika, kus Keskerakond ruulib all-linnas ja oravad Toompeal, sobib üldjoontes mõlemale erakonnale, aga ei saa kuidagi sobida Eestile. Olgem ausad: kui Ansip püsib turvaliselt Stenbocki majas tänu sellele, et Savisaar naudib ainuvõimu pealinnas ja vastupidi, siis tuleb ühe murdmiseks murda ka teine. Me ei ole enam väike erakond, kes pikisilmi ootab kutset riigi- või linnavalitsusse, et siis arglikult pingiserval istuda ja loota, et meid välja ei visata. Meie eesmärk on teha teoks oma valimislubadused ja vähema eest me valitsusse ei lähe. Olen varem öelnud, et mitte sotsiaaldemokraadid ei vaja võimu, vaid Eesti riik vajab sotsiaaldemokraatiat. Ja kui meil on valida, kas sotsiaaldemokraadid valitsuses 2014. aastal või sotsiaaldemokraatlik valitsus aasta hiljem, siis on asi ootamist väärt.
SDE välistab koostöö Klenski ja teiste äärmuslastega
9. detsember 2011
Täna, 9. detsembril jätkusid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kontoris läbirääkimised sotsiaaldemokraatide ja Vene Erakonna koostöövõimaluste üle. Lisaks programmilistele küsimustele arutati täna tõsiselt ka Vene Erakonna seost möödunud Riigikogu valimistel nende nimekirjas kandideerinud isikutega, kelle maailmavaadet kindlasti demokraatlikuks pidada ei saa.
„Meie jaoks on välistatud koostöö äärmuslastega, kes Eesti riigi iseseisvust ja demokraatlikke põhimõtteid ei austa,“ lausus Sven Mikser. „Mul on hea meel, et ka Vene Erakonna esindajad leidsid, et erakonna Riigikogu valimiste nimekirja avamine kõigile kandideerida soovijatele, sõltumata nende maailmavaatest ja tegutsemismaneeridest oli viga, mis kahjustas Vene Eerakonna mainet ja valimistulemust, kuna Dmitri Klenski ja tema mõttekaaslaste äärmuslikud ja Vene Erakonna programmi ning väärtustega vastuolus olevad avaldused peletasid kahtlemata eemale valijaid, kes muidu Vene Erakonna põhimõtteid toetavad,“ rääkis Mikser.
Mikseri sõnul kinnitasid Vene Erakonna esindajad, et Dmitri Klenski ei ole nende erakonna liige ja tema avaldused ei esinda mingil moel Vene Erakonna vaateid.
Programmilistest seisukohtadest arutati kohtumisel majanduse, regionaalpoliitika ja kodakondsusega seotud teemasid. Mikseri sõnul nendes küsimustes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Vene Erakonna nägemused põhilises osas ühtisid.
Kohtumisest kokkuvõtet tehes sõnas Mikser, et maailmavaatelisi kokkupuutepunkte ja ühisosa programmilistes seisukohtades on kahel erakonnal piisavalt jätkamaks läbirääkimisi koostöö üle. „See koostöö on väga vajalik, sest 21. sajandil on rahvustunnuse alusel loodud erakondade aeg Eesti poliitikas möödas,“ lisas ta.
Mõlema erakonna esindajad otsustasid võtta järgmise nädala alguseni aega erakonna liikmetelt tagasiside saamiseks, et seejärel otsustada millises vormis koostööd alustatakse.