Eiki Nestor: Aina külmema kõhuga valitsejad

Seadusemuudatusele, mis kaotab võimaluse poolte kokkuleppel ja omal soovil töölt lahkujatel töötuskindlustusest hüvitist saada, on leidunud ka eestkõnelejaid.

Reformierakonna ja IRLi ministrid ning riigikogu liikmed näitavad seletuste andmisel eelkõige üles oma asjatundmatust. Kuna saadakse aru, et tegu on kunagise kokkuleppe rikkumisega ehk petmisega, siis ei jätkunud ei valitsusel ega ka saadikurühmadel julgust eelnõu esitamiseks. Seda tegi õiguskomisjon, millest on kahjuks moodustumas eriline tankiüksus töötajate õigustest ülesõitmiseks.

Täiesti kummaline on aga lugeda eelnõu õigustavaid seisukohti ettevõtete või ka ühe lehetoimetuse juhilt! Küsin otse: kas suhtute ka oma igapäevatöös kokkulepetest kinnipidamisse samamoodi? Ma loodan, et ei, sest muidu võib teiegi tööandjalt tulla tungiv ettepanek avalduse kirjutamiseks «omal soovil».

Topeltpettus

Tuletan meelde, et 2008. aastal saavutatud valitsuse, tööandjate ja töötajate vaheline lepe töösuhete osas tegi tööandjatele koondamise lihtsamaks. Selle korvamiseks pidi töötuskindlustus muutuma töötajatele suuremaks ja kergemini kättesaadavaks.

Ehk siis töötajad on oma suuremad võimalused juba ette «kinni maksnud,» kui te sellisest keelest paremini aru saate. Põhimõte, et kokkulepetest tuleb kinni pidada, viis sotsiaaldemokraadid valitsusest 2009. aastal, mil Reformierakond koos IRLiga pettis töötajaid, kaotades suuremad hüvitised ja lükates osa seadusesätteid edasi. Nüüd tühistatakse ka edasilükatud punktid. Topeltpettus!

Seletustes avaldub asjatundmatus aga eriti selgelt kahes momendis. Esiteks – ei saada aru, kes on töötu, ja aetakse ta teadlikult segamini inimesega, kes ei taha tööd teha. Selline suhtumine töötutesse on solvav. Õigus hüvitisele eeldab tööotsijalt aktiivsust, pidevat valmisolekut võtta vastu töökohapakkumisi ja ümberõppevõimalusi. Teiseks – antud eelnõu kontekstis on võhiklik kasutada mõisteid «sunnitud» ja «vabatahtlik» töötus ning tuua näiteid mujalt Euroopast.

Olgu teile, eelnõu autorid, siis teada, et mujal Euroopas saabki töösuhteid lõpetada üldjuhul kas tööandja ettepanekul või töötaja ettepanekul. Ja kõik. Meil peavad aga nii tööandjad kui ametiühingud mõistlikuks töösuhete lõpetamist ka poolte kokkuleppel. Tööandjad seetõttu, et selline kokkulepe koos kompensatsiooniga säästab neid hilisemast võimalikust töövaidlusest. Ametiühingud seetõttu, et poolte kokkulepe on sisuliselt ainus moodus, kus võib eeldada töösuhte lõppemist inimväärsel ja teineteisest vähegi lugupidaval moel.

Sajal juhul sajast teeb ettepaneku sellise kokkuleppe sõlmimiseks ja valuraha maksmiseks tööandja. Kas tõesti on võimalik uskuda, et töötaja pöördub sellise ettepanekuga tööandja poole? Ja kui pöördubki, siis ei saa loota, et tööandja selle ettepaneku vastu võtab. Igaüks saab ju ise ära minna, ja mingit kompensatsiooni maksta pole vaja. Miks peaks maksma tööandja?

Eelnõu autorid nimetavad aga tööandja ettepanekul kokkuleppe sõlminuid vabatahtlikeks töötuteks. Ehk siis vabatahtlik töötu tööandja ettepanekul! No mis see veel on? Minu arvates peaks poolte kokkuleppel töölt lahkunutelt mitte hüvitist ära võtma, vaid maksma seda samas suuruses, nagu saavad koondatud ja tähtajalise töölepingusuhte lõpetanud. Täpselt nii, nagu kümme aastat tagasi vastu võetud töötuskindlustuse seadus oma esialgsel kujul ka ette nägi.

Sunnismaisusest ei võida keegi

2008. aasta lepe, mida nüüd valitsus järjekordselt rikub, andis õiguse saada töötuskindlustushüvitist ka neile, kelle lahkumine töölt vormistatakse tõesti omal soovil. Rõhuga sõnal «vormistatakse». Selle õiguse vajalikkus põhineb eelkõige tegelikul tööelul ja riigi abitusel seaduste täitmist kontrollida. Teinekord ei võeta inimest töölegi, kui ta kohe «omal soovil» lahkumisavaldust juurde ei kirjuta. Rääkimata ähvardamistest ja inimlikust teadmatusest stiilis «palun mind koondada omal soovil» ja nii edasi.

Toon kaks lihtsat näidet, kus inimene tõesti lahkub töölt omal soovil ja kus tal peaks õigus hüvitisele kindlasti olemas olema. Nii inimlikust kui ka majanduse arengu seisukohast, sest majandusele on kahjulik, kui inimesed on sunnismaised või ei soovi targemale ja paremini tasustatavale tööle edasi liikuda.

Hüvitis aitaks õppida

Üks pere liikmetest saab uue töökoha teises linnas, kus on olemas ka eluase. Tema kaasal aga seal uut töökohta hoobilt võtta ei ole. Tänastes oludes jääb üle kas elada lahus, öelda uuele ja paremale töökohale «ei» või loobuda osast pere sissetulekust. Selline hüvitis aitaks perel koos olla ja ka sissetulekutes vähem kaotada.

Või teeb inimene väheste nõudmistega väikesepalgalist tööd. Ta õpiks hea meelega midagi juurde ja teeniks rohkem. Paarinädalase kursusega suurt midagi paraku ei õpi. Teine asi oleks aga pool aastat järjekindlat õpet, mis annaks uue võimaluse. Ent ka need kuus kuud on vaja midagi süüa ja üüri maksta. Ja nii jääbki õppimata, kuna vahepeal pole tal sissetulekut.

Tasub veel teada, et sellise hüvitise saamiseks peab inimene olema teinud neli aastat pidevalt tööd ja ka hüvitis on väiksem kui koondamise korral. Lugeda seda toetuseks neile, kes töökohta ei suuda hoida, on jabur. Sellised inimesed ei pea kuskil nelja aastat vastu.

Mida peaksid tegema inimesed riigis, kus valitsus ütleb alailma lubadustest lahti ja kus pole võimalust teha midagi targemat ja tulusamat? Te vastasite õigesti – nad tõesti lähevad laevale või lennukile, aga valitsusel pole sellest sooja ega külma.

Allikas: Õhtuleht