Babri Pilvre: Erisugused asumid kasvatavad linna väärtust

01.02.2010

Värvikad, erisuguste asumitega linnad on kujunenud kunagiste külade kokkukasvamisel, heaks näiteks on London. Asumite eristumise taga peidavad end ajaloolised lood ja need toidavad fantaasiat: kus on elanud käsitöölised, kus pagarid, kus on olnud vangla ja läbi viidud timukatööd.  

Tänapäeval areneb Tallinn (ja ka teised Eesti linnad) sageli kruntide kaupa, omaniku ja arendaja suva järgi, ignoreerides asumite ajaloolist ilmet ja vaesestades niimoodi linnakeskkonda. Parasiitmajadeks nimetatud ehitisi võib leida igast linnaosast, eriti kohatud on aga Tallinnas kesklinna ja Kadrioru piiril asuvad kõrged majad, mis suruvad peale puitrajoonile ja mida on müüdud kui elamispinda miljööväärtuslikus keskkonnas. Sama malli järgi kerkivad hoogsalt ühetaolised korrusmajad Pirital, täiesti mööda vaadates olemasolevast elukeskkonnast. Linn on minu arusaamist mööda jõuetu, kui kõik seadused on täidetud.

Arendajal, kel side kohaliku elukeskkonnaga puudub, pole vahet, kas püstitada oma maksimaalne lubatud kubatuur kesklinna city’sse, Nõmmele või Pirita metsa. Nii saeb kinnisvara-arendus tegelikult oksa, millel ise istub. Iga järgmise keskkonda mittesobiva maja kaubastamine on üha raskem, sest kaob üks müügiargument: asumi oma nägu ja maine. Pika perspektiivi nägemist meie ajastu paraku ei soosi. Mõte, et linna asumite identiteeti tasub säilitada, sest see on osa elukvaliteedist, on ehk liiga abstraktne, kui on harjutud mõtlema ruutmeetrites, kroonides ja seadusepügalates.

Mida omanäolisemad ja erinevamad on linna eri kandid, seda atraktiivsem on linn turistile, aga seda rohkem on valikuvõimalusi ka linna elanikul oma elupaiga valikul. Aadress räägib Tallinnas ka sellest, kes sa oled või vähemalt: kes olla tahaksid. Kodu ei valita üldse mitte ainult ehituskvaliteedi ja ruutmeetrite järgi, valitakse naabruskond, inimesed, kellega kõrvuti elada.

Elukoha valik näitab varanduslikke võimalusi, kuid ka maailmavaatelisi erinevusi. Kunstirahvas ja väikekodanlased lääne suurlinnas ühes linnaosas tavaliselt koos ei ela, mõni kant koondab jälle teatud rahvusvähemusi. Traditsiooniliselt on töölistel ajaloolistes linnades oma linnaosad, vanal rahal ja rikastel pärijatel oma. Ajaloo käigus liiguvad trendihoovused ja jõujooned ühest linnaosast teise: moejärgijad ja need, kellel on rahalisi võimalusi valida, otsivad elukoha vastavalt nendele hoovustele.

Intrigeerivamad paigad linnas ei ole üldjuhul need, kus oleks tavalises mõttes hea elada. Viimastel aastakümnetel on avastatud endised tööstuspiirkonnad, ka Tallinnas. Need tõmbavad esialgu ligi uudishimulikke maadeavastajaid, osast saavad trendiloojad, hiljem järgneb ka rahamaailm. Nii kujunes Londoni trendikas Dockland, Hamburgi ja Helsingi sadama-alade elukeskkond.  

Eluasemepoliitika ja vägivald

Tallinna linnaruumi areng on väga katkendlik ja hüppeline. Tugeva ajaloolise identiteediga linnaosa Nõm-me koos oma asumitega oli 1926–1940 mäletatavasti omaette linn. Ka Pirita identiteet Tallinna kunagise suvituspiirkonnana on eristuv ja tugev.

Kesklinna ja Põhja-Tallinna nägu on aga seoses mitmesuguste katkestustega väga kirju. Nõukogude eluasemepoliitika kasutas teatavasti ka vägivalda. Küüditatute korterid asustati Nõukogude võimule vajalike inimestega: see seletab, miks paljudes ilmselgelt kodanlikes majades kesklinnas, Roosikrantsi või Kentmanni kandis elavad lihtsad vene pensionärid, kes said need korterid 1940–1950-ndail – kui nad neid muidugi pole hea raha eest maha müünud. Osa korteritest asustas parteiladvik, kes oskas vägagi hinnata klassivaenlase interjööre.

Selle tagajärjel ongi Tallinna kesklinna asumite identiteet väga ebamäärane. Pole võimalik öelda, et siin kandis elavad rikkurid ja kuskil mujal on boheemlaskvartalid.

Kui meie ajalugu oleks kulgenud vägivaldsete katkestusteta, küllap eristuks siis kesklinnas vähemalt mõnigi järjepidevat kodanlikku heaolu kiirgav kvartal. Praegu on kehvas seisukorras majad kõrvuti uute majade ja korda tehtud puitelamutega, elanikkond seinast seina, üürivõlglased kõrvuti uusrikastega.

Vene ajal valitses Eestis mäletatavasti elamispinna defitsiit, korteri või krundi sai sinna, kuhu linn andis, ja seal elati surmani. Keegi naljalt elukohta ei vahetanud: kõige vähem selleks, et oma mainet kujundada! Vähesel  määral tekkis peenemaid elamukooperatiive mingi asutuse või loomeliitude toel, aga ka nende asukohta ei saanud vabalt valida. Uskumatu, aga tänu kohalike võimude visadusele arenes ka Nõukogude ajal edasi või kerkis Tallinnas eramupiirkondi, millest vanemad on kuulutatud ametlikult miljööväärtuslikuks. Oma maja on Tallinnas olnud märk ettevõtlikkusest ka rasketel aegadel, veneaegne majaomanik kerge südamega elukohta ei vaheta, isegi siis, kui nüüd maja pidamine üle jõu käib. Olid omad luksuskvartalidki, näiteks Trummi tänav Mustamäe ja Nõmme piiril – ühiskonnas, mis sõnades taunis varanduslikku kihistumist.

Ühes linnaosas eraomandust lubades püüdis Nõukogude ideoloogia teises likvideerida klassipiire. Mingil määral läks see ka korda. Uuslinnaosades, näiteks Lasnamäel ja Õismäel, elavad siiani kõrvuti töörahvas ja haritlased, kuhu nad said Vene ajal uued korterid kas järjekorra alusel või siis suhteid kasutades. Oma identiteet on uuslinnaosades kujunenud ehk vaid rahvuse järgi: vene linnaosaks peavad Lasnamäed ka seal elavad eestlased.

Uus Maailm ja Kalamaja

Midagi on aga ka Tallinna määratlematu näoga kesklinnas loomas. Segase elanikkonnaga, räämas hruštšovkade ja metafüüsiliste stalinlike majade kanti Pärnu maanteest põhja poole on kujunenud üks selgema identiteediga elanike asum, Uue Maailma piirkond. Midagi on õhus Baltika kvartalis, kuhu on koondunud moeärid. Kunsti- ja elustiiliinimeste tänavaid on Kalamajas, lisaks on seal kandis vargsi hakanud tekkima geipiirkond. Maailma suurlinnade praktikat järgides tasub Kalamajal ses mõttes silma peal pidada: geikogukond oskab väheste vahenditega luua atraktiivset elukeskkonda, heaks näiteks on Londoni Soho, San Francisco Castro ja New Yorgi Greenwich Village’i kant. Isegi tagasihoidlik Helsingi Eerikinkatu kiirgab stiilitaju.  

Ometi pole sealse elanikkonna mitmekesisust teades loota (ega ka karta), et Kalamajast saaks poleemilise mainega Greenwich Village.  Kodutud, kes oma ulualusesse sisse põledes hukka saavad, jäävad Kalamajja ja meie teistesse puitasumitesse vist veel kauaks kõrvuti disainerite ja kuulsate näitlejatega.

Hüppeline ja ilmekas on kesklinna uusarenduste identiteedi teke, heaks näiteks Rotermanni kvartali lugu. Arhitektuuriliselt üldtunnustatud pärl: innovaatiline ja atraktiivne uue ja vana ühendamine. Kui majandustõu-su aja lõpus Rotermanni vana tööstuspiirkonda arendama hakati, kumendas visioon moeteadlike rikkurite piirkonnast, kes samas kvartalis omavad või asustavad nii kontoreid kui ka külastavad butiike ja trendisöögikohti, käies vahepeal Viru keskuse spordiklubis treenimas. Majanduslangus tuli peale ja kvartalisse on kolinud muu hulgas hoopis teist tüüpi seltskond, demokraatia lipukandjad kodanikuühendused. Tegutseb Eesti toodete turg ja hiljuti oli kuulda uksed avanud maheeluviisi müüvast ökospaast.  Kuuldavasti üürib seal ruume ka linn.

Lääne linnade tööstuspiirkondade areng on olnud loogilisem: mahajäetud tööstuspiirkonnad asustasid loomingulised „pehmed ja karvased”, töötasid need sisse, muutsid trendikeskkonnaks, tehes teed rikastele. Loominguline noorsugu on ka Rotermanni kohale jõudnud, ent mingi imeliku jõnksuga, pärast seda, kui rikkureid kohale meelitada ei õnnestunud. Kui selle kandi areng on samasugune nagu läänes, siis võib juhtuda, et mõne aja pärast tõusevad kontorihinnad taevani ning kodanikuaktivistide ja linnakontorite asemel tulevad ikkagi peened advokaadibürood.

Kokku võttes: linna asumite ajalooliselt kujunenud nägu on tark säilitada ja ettevaatlikult arendada, silmas peab pidama tervikpiirkondi, mitte krunte ja kuulama kohalikke inimesi.