Haridusreform valest otsast

01.02.2010

Teada on, et tee maitsva igapäevase leivani on pikk. Õigel ajal külvata, kogu suve hoolsalt põldu harida, parajal ajal vili lõigata, kuivatada, jahvatada, siis juuretis teha ning jahu õige mitu korda sisse sõtkuda, lasta parajalt kerkida, lõpuks päts piisavalt kuuma ning mitte liiga palavasse ahju lasta – ainult siis saame leiva, millele võid peale määrides on mõnus öelda – elul on mõtet! Aga niipea, kui mõne tegemise vahelt ära jätad või vales järjekorras toimetad, saad pika nina ning pead suu leivast puhtaks pühkima.

Hariduse harjutusväljak
Miks peaks hariduselu korraldamine, mis leivateost mitu korda keerulisem, lihtsamini käima? Uute õppekavade kinnitamine enne hariduselu ümberkorraldamist näitab, et ministeeriumis parem käsi ei tea, mida vasak teeb, ehk taas kord on meie haridusmaastik muudetud harjutusväljakuks olematu vaenlase vastu.
20. sajand tõi Eestile enneolematuid demograafilisi muutusi. Osa neist oli okupatsioonirežiimide peale surutud, osa aga globaalse urbanisee­rumise tagajärg. Kuni 1990. aastate alguseni kasva­nud iive ning kohustuslik keskharidus paisutasid kooli­võrku, mis aga lan­ge­va iibe ja ko­hus­tus­liku põhi­hariduse tõttu näeb praegu välja kui suur ja lohvakas ülikond kokkukuivanud mehikese seljas. Mida siis teha selleks, et riik ning omavalitsused ei peaks suurt osa põhikoolidest, gümnaasiumidest ning keskkoolidest sulgema?

Kahetasandiline omavalitsus
Kuidas korraldada haldusreform nii, et demokraatia kahanemise asemel see hoopis kasvab? Meie erakonnal on vastus olemas ja Pärnumaal juba ka läbi proovitud. See on kahetasandi­line omavalitsus ehk omavalitsuste maakondlik tasand. Pärnumaal on juba kahel korral, nii 2008. kui ka 2009. aastal kogunenud maakogu, kus kõigi maakonna omavalitsuste volikogude liikmed (ca 280 meest ja naist) arutavad ning otsustavad kodumaakonna arengusse puutuvaid küsimusi. Loodetavasti tuleb Pärnumaa maakogu kokku ka sel kevadel ning tõenäoliselt on päevakorras haridusvõrgu tulevik. Sest kes teaks paremini oma maakonna muresid, vajadusi ning võimalusi kui mitte valitud rahvaasemikud? Ning miks mitte anda neile täiendav mandaat – otsustusõigus ka oma maakonna arenguvalikute ees? Usun, et maakogude seadustamisega tuleb Eesti noorde demokraatiasse värsket jõudu juurde ning koolivõrgu paikapanek muutuvas ajas on maakogule täiesti jõukohane ülesanne.
Maavalitsuse kui riigiesinduse ülesandeks jäägu järelevalve õppekavade elluviimise üle.

Kohustuslik keskharidus?
Võib-olla peaks riik enda hooleks ning mureks võtma ka keskharidu­se andmise selle kõigi õpivormide kaudu. Nii on see korraldatud pal­ju­des Euroopa riikides. Näiteks Prant­susmaa 1946. aasta põhiseaduses on selgelt öeldud, et riik tagab nii põhi- kui ka keskhariduse kõigil tasanditel. Mitmed Euroopa riigid on põhiseadusega sätestanud, et avalikule haridusele (algharidusest kuni keskhariduseni kaasa arvatud) peab olema vaba juurde­pääs kõigil inimestel ehk teisisõnu – riigi ning omavalitsuste peetavatel koolidel pole õigust õpilasi konkursi korras valida. Miks mitte ka meie põhiseaduse haridusesäte üle vaadata ning mõelda selle täpsustamisele? Seada kas või Ukraina ning Rumeenia initsiatiivi silmas pidades kohustusliku kooliskäimise latt kõrge­male ja kehtestada nimetatud riikide eeskujul meilgi kohustuslik keskharidus? Selliseks sammuks on mitmeid põhjendusi. Esiteks pole 16-aastane noor üheksandat klassi lõpetades veel piisavalt küps, et maailma keeru­kust kogu selle täiuses mõista, ehk teisisõnu – moodsaks eluks vajaliku hariduse vastuvõtmiseks pole ta valmis. Teiseks pole üheksa kooliaasta jooksul võimalik noorele anda küllaldasel määral rakendusoskusi ise­seis-
vaks toimetulekuks elus. Kol­man­daks pole enamik poisse-tüdrukuid pärast üheksanda klassi lõpetamist valmis elukutsevalikuks. Ning peale kõiki muidki argumente tahaks küsida: kuidas saaksime teisiti väga sügavalt haritud rahvaste hulka jõuda, kui me ei sea latti kõrgemale?
Siinkohal on paslik meelde tuletada, et kohustuslik põhiharidus ning kooliskäimise kohustus kuni 17. eluaastani on meil mitte praegu tüliõunaks kujunenud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, vaid hoopis haridusseaduses. Miks mitte sellega tegelda? Ja ülepea vaadata meie haridusprobleeme suuremas mastaabis. Miks mitte mõtiskleda selle üle, kuidas suunata võimalikult palju noori pärast kodumaal keskhariduse omandamist maailma parimatesse ülikoolidesse teadmisi täiendama ning mil moel garanteerida nende tagasitulek Eestisse? Kas mitte siin pole peidus üks meie väikese riigi ja rahva edu võtmetest?