Jevgeni Ossinovski: Ma tahan Eestit, kus iga meie inimene on väärtus, kus iga meie inimene on oma

Jevgeni OssinovskiTartu Ülikooli nõukogu tegi avalduse, milles tuntakse tõsist muret rassistliku vägivalla leviku pärast linnas ning kutsutakse siseministrit üles võtma tarvitusele vajalikud meetmed, et olukorda parandada. Avalduse ajendiks sai ühe mustanahalise ameerika välistudengi otsus Tartust lahkuda pärast seda, kui talle ööklubis kallale tuldi. See ei ole muidugi esimene kord, kui välismaalane on Tartus rassistide ohvriks langenud. Oligi aeg see teema lõpuks käsile võtta, ütlete?

Loomulikult! Ainult et see avaldus tehti aastal 2001. Tosin aastat hiljem, suvel 2014 pöördus haridusministeeriumi poole üks Tartu Ülikooli õppejõud, kes palus ministeeriumilt abi seoses sellega, et üht suveülikooli tulnud välistudengit loobiti Rüütli tänaval pudelitega. „Tõelised eesti mehed“ kohtlesid meie külalist ebainimlikult, hulk möödakäijaid vaatas lihtsalt pealt ega teinud midagi.

Tolle aasta 1. septembri avaaktusel ülikooli aulas pidasin haridusministrina kõne ning kutsusin ülikooli koos linnaga seda asja käsile võtma. Linn on väike, iga pätt on teada. Tahet on vaja, muu on lihtne. Muidugi ei juhtunud midagi, ent tähelepanuväärselt ütles pärast minu kõnet üks ülikooli endistest juhtfiguuridest: „Mis sa räägid seal Tartus rassismist? Tead, me oleme seda omal ajal vaadanud. Kümne aasta jooksul on ainult paar välistudengit peksa saanud.“

Tartu Ülikoolis töötab programmeerimiskeelte teadurina minu hea sõber Vesal. Vesal on sündinud Rootsis, aga tema vanemad tulid 70ndatel Iraanist Euroopasse. Algul õppima, ent pärast Iraani revolutsiooni otsustasid religioosset fundamentalismi viljeleva režiimi alamateks tagasi mitte minna. 90ndatel kolis pere Eestisse.

Vesal on lõpetanud Tallinna Inglise Kolledži ning kaitsnud Tartu Ülikoolis doktorikraadi arvutiteadustes. Ta on paberite järgi rootslane, päritolult pärslane, ent südames tõeline tartlane. Vahepealne eluperiood Saksamaal oli erialaselt väga inspireeriv, kogu maailm oli temale valla, ent koduselt õdusa Tartu kutse osutus tugevamaks.

Vesali õde Lili elab ka Tartus. Samuti Tallinna Inglise Kolledž ja ka doktorikraadiga, sedapuhku geeniteadlane. Eelmisel aastal andis Vabariigi President talle noore teadlase preemia. Lilile meeldib Eestis väga.

Kõik, kes tunnevad Vesalit ja Lilit, teavad, et nad on erakordsed Eesti patrioodid. Panustavad Eesti ühiskonda, kasvatavad siin oma lapsi. Kui Eesti lubaks topeltkodakondsust, oleksid nad ka Eesti kodanikud.

Ükskord, nüüd juba 10 aastat tagasi mängis Vesal Tartus Narva maantee ühika all kõrtsis sõbraga piljardit. Kui ta sealt lahkuma hakkas, tuli ukse ette üks „tõeline eesti mees“ ning ütles: „Siit uksest sa küll välja ei lähe!“ Õnneks oli tal kaasas „põliseestlasest“ sõber, kes suutis olukorra vägivallata lahendada. Vesal ise on õppinud naerma selliste kitsarinnaliste tegude üle, ent minul toovad need alati vastiku klombi kurku. Ma tunnen, et ma olen kuidagi kaasvastutav, et temaga nii käitutakse. Vaatamata sellele, et nende „tõeliste eesti meeste“ jaoks oleme mina ja Vesal „ühed sisserändajad mõlemad“.

Ka Lili on „tõeliste eesti meestega“ kohtunud. Mõni kuu tagasi astus ta Tartu-Tallinna rongi, nägi ühe meesterahva kõrval vaba kohta ning hakkas sellele istuma. „Siia sa küll ei istu,“ ütles „tõeline eesti mees“. Kui Lili seepeale puhtas eesti keeles küsis: „Miks ma küll siia istuda ei tohi?“, võttis mees end koomale. Lili rääkis mulle sellest vahejuhtumist ning ma tundsin, kuidas mu käed rusikasse lähevad.

Täna istub Lili siin teie kõrval, sest minu jaoks on ta oma. Ta kuulub siia ühiskonda selle täisväärtusliku liikmena, inimesena, kelle siin olemise üle olen ma uhke.

Kindlasti olete ka teie viimase aasta jooksul mõelnud, mis on Eestis juhtunud. Nagu pärast räiget joomingut, on meie avaliku ruumi nurgad ksenofoobset okset täis. Sadadele inimestele näidatakse ust, välismaalasi ahistatakse ning demoniseeritakse. Terveid inimgruppe ähvardatakse tõrvikute ja isehakanud jõukude patrullidega.

Jah, igas ühiskonnas on alati radikaalseid rassiste. Nii nagu on mõrvareid ja vägistajaid. Vao keskuse süütamine oli groteskne kuritegu, aga see oli seletatav üksikute radikaalide terrorismikatsega.

Kuidas aga seletada seda, et Riigikogu liige, kes on andnud vande kaitsta kõiki Eestis elavaid inimesi, pidas vajalikuks (ja tõenäoliselt poliitiliselt kasulikuks) seda tegu õigustada? Kuidas on võimalik, et Lili ja tuhandete teiste Eesti inimeste suhtes ebainimlikkust üles näitavad inimesed ei ole ainult EKRE fraktsioonis ja anonüümsetes kommentaariumites, vaid, olgem ausad, pea igal perekondlikul kogunemisel?

1992. aastal otsustas Eesti rahvas võtta rahvahääletusel vastu põhiseaduse, mille nurgakiviks on universaalsed inimõigused. See tähendab, et kedagi ei tohi diskrimineerida ning kõigil on õigus olla osa Eesti ühiskonnast. Naisel, puudega inimesel, venelasel, moslemil, homol ja mustanahalisel. „Normaalse“ heteroseksuaalse eesti keelt aktsendita kõneleva valge mehe kõrval. Inimene on inimene ning inimeste lahterdamine nende väärtuse järgi ei ole lubatud. Seda ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus. Paraku ei lähtu väga suur osa Eesti inimestest ühiskonna ees seisvaid valikuid mõtestades sellest põhiseaduslikust universalismist.

OECD on mõõtnud erinevate riikide elanike suhtumist vähemustesse ja loonud selle põhjal tolerantsi indeksi. Eesti on selles viimasel kohal. Sarnaseid tulemusi annab ka maailma väärtusuuring.

Võrrelgem Eesti ja Rootsi elanike väärtushinnanguid ühes lihtsas küsimuses „keda sa ei tahaks oma naabriks?“. Eesti vastajatest 47% nimetas homoseksuaale. Rootsis oli selliseid vastajaid ainult 4%. Eestis nimetas 38% sisserändajaid, Rootsis 3,5%.

Ühiskonnateadlased on juba aastaid osundanud Eesti „idaeuroopalikule positsioonile“ maailma väärtuskaardil. Mati Heidmets on öelnud: „Mitmed lääneliku elu põhiväärtused juurduvad siinmail väga vaevaliselt. Eestlane on kätte saanud individuaalse vabaduse, selle positiivse ja edasiviiva sisuga täitmine võtab veel aega.“

Tõsi, mõni arvaja on leheveergudel kirjutanud, et Eestis ei olnud üldse probleemi homofoobiaga enne, kui sotsid sel teemal oma „sallivusrünnakut“ alustasid. Nojah, see kõlab umbes nii, nagu 10 meest arutas hiljuti valitsuse istungil, kas sooline palgalõhe on ikka piisavalt oluline teema, et sellele eraldi peatükk ühes arengukavas pühendada. Tsiteerides ühte meessoost valitsuse liiget: „Ma küll ei ole tundnud, et see palgalõhe kuidagi suur probleem oleks.“ Tõesti? Ei või olla.

Jah, paljude Eesti inimeste väärtushinnangud ei toeta salliva ja sidusa ühiskonna ehitamist. Me oleme arvanud, et aja möödudes saame rikkamaks, euroopalikud väärtused juurduvad ning olukord paraneb. Eelmine aasta näitas, et nii lihtne see ei ole.

Noorem põlvkond on küll avatum ja maailma ning teisi inimesi rohkem näinud. Samal ajal oleme olnud tunnistajaks avaliku diskussiooni järsule radikaliseerumisele.

Ma tunnen, et mingisugune kultuuriline pidur on maha võetud. See tähendab, et vägivald on tulnud lähemale. Õige mitmel korral on plahvatusest väga vähe puudu olnud. Me ühiskond loobib juba kaks aastat põlevaid tikke kütusepaaki. Kuidas see nii läks? Tabavaim diagnoos pärineb minu hinnangul Friedrich Nietzschelt: „Hullumeelsus on haruldane üksikisikute puhul, aga inimrühmade, parteide, rahvaste ja ajastute puhul on see reegliks.“

Tegemist on mureliku osundusega massiühiskondadele omasele nähtusele, kus ühel ootamatul hetkel koondub suur osa inimestest mõne abstraktse idee ümber ning üheskoos joostakse hurraaga kaljult alla. Vaatad seda kõrvalt ning mõtled, kuidas on see võimalik, et iseseisvalt, üksikisikutena ratsionaalsed olevused teevad üheskoos enesehävituslikke lollusi.

Pärast esimest maailmasõda võttis Saksamaal maad erakordne antimilitarism. Weimari vabariigi põhiseaduse kirjutamisel mõeldi kümnetele institutsionaalsetele detailidele – põhieesmärgiks vältida uue rahvajuhi teket, kes riigi taas sõtta tassiks. Ent läks mööda pelgalt viisteist aastat ning Hitler oli saanud riigikantsleriks ja anastanud kõik õigusriigi institutsioonid. Mõni aasta hiljem sööstis Saksamaa pea eksalteeritult sõtta „ajaloolist ebaõiglust parandama“. Siis tuli aasta 1945 ja üle 50 miljoni inimese oli surnud.

Mulle näib, et me liigume suurel kiirusel ühiskondliku hullumeelsuse suunas, millest Nietzsche räägib. Võib-olla ise seda lõpuni mõistmata. Kui keegi vaatab ühiskonna ekrestumist rahulikult pealt, siis pean kurvastusega ütlema, et rahvaste hullus on väga kiiresti progresseeruv haigus. Aastal 1928 kogusid natsid Saksamaa valimistel 3% häältest. Kaks aastat hiljem juba 18%. 1932. aastal aga juba võitsid 37 protsendiga. Sisuliselt kulus üks parlamenditsükkel ning mõttetult räuskavast marginaalist sai riigikantsler. 1928. aastal oleks sellise prognoosi tegija kõva häälega välja naerdud.

Eestis on pelgalt kahe aasta jooksul verbaalne vägivald muutunud mitmekesisuse teema käsitlemisel normiks. Freud muidugi rõõmustaks, et lõpuks elatakse negatiivsed emotsioonid välja, mis selles siis halba?

Vihakõne teeb haiget ja psühholoogiline vägivald ei ole füüsilisest kuidagi leebem. Lisaks, vihakõne ei ole lihtsalt sõim, vaid inimväärikust alandav tegu. Tiblad, sibulad, neegrid, peded, rätipead, murjanid – iga sellise räige sildi taga on inimene. Inimene tema erakordsuses, oma ainulaadse isiksuse ja looga.

Psühholoogilisest vägivallast on aga otsetee füüsiliseni. Rassistlik sõna ja tapmine asuvad samal genotsiidsel teljel, sest kui inimene on muudetud neegriks, pedeks või murjaniks – on ta muudetud mitteinimeseks. Vihakõne peidab inimese diskrimineeriva sildi taha ega käsitle inimest inimesena. Selle sildistamise tulemuseks (ja tihti ka eesmärgiks) on dehumaniseerimine, ebainimesestamine.

Ja ebainimest võib tappa. Endlösung der Judenfrage muutus võimalikuks pärast juutide vastu aastate vältel orkestreeritud halvustamist ja ahistamist. Kõik algas „tühipaljast“ sõnast.

Samas, inimesed on loomuldasa humaansed. Ehkki me oleme harjunud mõtlema, et vägivald on igapäevane nähtus, siis enamik meist ei ole võimelised teistele liiga tegema. Asi ei ole selles, et me ei julgeks seda teha, kartes karistust või moraalset hukkamõistu. Me ei taha.

Ka sõduritest tervelt 98% peab inimese tapmist üks-ühele kontaktis väga raskeks. Selleks, et inimest tappa, lüüa, mõnitada – tuleb ta esmalt dehumaniseerida. Just seepärast ei räägita sõjaväes humaansetes kategooriates. Sõjas ei tapeta inimesi, vaid „territoorium puhastatakse“, „vastane neutraliseeritakse“.

Teisisõnu, inimese tapmiseks tuleb temalt võtta inimlikkus, see ära peita. Tapalaval ei panda kotti ohvrile pähe mitte selleks, et ohver ei näeks oma õudset lõppu, vaid et timukas ei näeks ohvri silmi. Sest inimene ei suuda vaadata teisele inimesele silma ning tal pead maha raiuda. Nagu prantsuse filosoof Emmanuel Levinas on öelnud: „Teise inimese nägu keelab meil tappa.“

Laenates Evelin Võigemasti kujundit, olen ma nõus, et kapis ei ole kolli. Ent kapp ei ole ka tühi. Kapis on teine inimene, kes näib kollina seetõttu, et me ei ole talle tegelikult kunagi tahtnud või osanud silma vaadata. Tema inimlikkust märgata. Loomuldasa on inimesed humaansed, mistõttu on ka Eesti ühiskonna radikaliseerumine tegelikult ebaloomulik.

Mõni tahaks lihtsalt öelda, et väga paljud Eesti inimesed on ksenofoobid ja ega midagi ei olegi teha. Ajalugu on olnud keeruline, see paneb muretsema püsimajäämise pärast. Raudse eesriidega lõigati meid ära euroopalikust mõtteruumist, mistõttu kogu inimõiguste mõisteaparatuur on Eesti inimestele täiesti võõras ega juurdu nii pea. Kahtlemata on selline seletus mugav. Täna lihtsalt on nii ning jääb üle loota, et uus põlvkond on teistsugune.

Ei tea, kuidas teile tundub, aga minule selline lootus lohutust ei paku. Üleüldse, ühiskondlikke protsesse tuleb teadlikult juhtida, mitte loota parimat. Muutusi tuleb esile kutsuda, mitte neile reageerida. Lastes protsessidel omavoolu kulgeda, ei tea me kunagi, kus ja millal jõgi kallastest välja murrab.

Seega tuleb ka tänase radikaliseerumise põhjuseid otsida sügavamalt. Vastuseks kutsele siia üritusele kirjutas Vesal mulle nii: „Mul on mõnikord tunne, et ekstreemsed parteid on ainsad, kes inimeste muresid tõsiselt võtavad. Need, kes sotsiaalmeedias pagulastevastast propagandat jagavad, ilmselt kardavad midagi. Ja sellest, mida nad kardavad, peab ikkagi ausalt rääkima.“

Sellega saab ainult nõustuda. Peame radikaliseerumise põhjuseid sügavamalt otsima, harutama seda küsimust pisut lahti. Teisisõnu, peame humaniseerima selle „tõelise eesti mehe“.

Muidugi teame, et EKRE valijaskonnas domineerivad madala sissetulekuga ja madalama haridustasemega mehed. Nad on kriitilised mitte ainult valitsuse, vaid enamiku ühiskondlike arengute suhtes. Asja edasi analüüsides näeme, et nad ei suhtu tõrjuvalt mitte ainult sisserändajatesse, vaid ei usalda üleüldse teisi inimesi.

Üldine usaldus sõltub aga suuresti inimese sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Need, kes on oma eluga enam rahul ning tunnevad kindlust tuleviku ees, usaldavad teisi palju enam. Nad tunnevad, et ühiskond liigub edasi koostöös, mitte üksikisikute olelusvõitlusena.

Maailma Väärtusuuring näitab, et oma majandusliku olukorraga rahulolematutest inimestest usaldab teisi inimesi vaid 20%. Rahuloluskaala teises otsas, nende seas, kes on oma majandusliku olukorraga rahul, on usalduse näitaja pea kolm korda kõrgem.

Need hoiakud korreleeruvad ka objektiivsete sotsiaalmajanduslike protsessidega. Majanduskriisi algusest on varsti kümme aastat möödas, ent elatustaseme paranemine on olnud aeglane ning seejuures kasvavalt ebaühtlane. See viimane on siinkohal eriti oluline.

Nimelt on aastast 2010 sissetulekute ebavõrdsus Eestis pidevalt kasvanud ning aastaks 2014 murdis Eesti, vaatamata tihedale konkurentsile Läti, Bulgaaria, Küprose, Kreeka, Leedu ja Rumeeniaga, ebavõrdsuse edetabeli tippu – meie gini indeks oli Euroopa kõrgeim.

See tähendab, et Eesti arengu rongilt on suur osa inimestest maha jäämas ning sellega kaasnev pahameel on mitte ainult mõistetav, vaid ainuvõimalik reaktsioon. Ootuste ja reaalsuse ebakõla ei saa lõputult suureneda.

Lisaks ebavõrdsuse kasvule, mis on olulisim radikaliseerumise toiteallikas, on hirme võimendanud ka ebastabiilsus Euroopas, millest põgenikekriis on ainult viimane näide. Kogu Euroopas oleme näinud järkjärgulist inimeste kindlustunde kahanemist. Edasipürgiv usk, et õigesti toimides läheb elu paremaks, on asendumas pessimistliku lootusega, et asjad jumala eest kehvemaks ei läheks.

Rahulolematus sotsiaalmajandusliku olukorraga ning hirm ebastabiilsuse ees tekitavad soovi sulgeda aknaid ja uksi välismaailma ees ning sulguda endasse. Selles olukorras on EKRE pakkunud illusoorse lootuse, et kui Eesti ennast rahvusvahelisest kogukonnast lahti haagiks, oleksime edukamad. Mis me siin ikka koogutame Brüsseli ja Ameerika ees! Eestil on oma eriline tee käia, kõigist ja kõigest lahus. Arendame siin Euroopa perifeerias oma suletud reservaati ja küllap lähevad halvad asjad meist mööda.

Vana-kreeka keeles oli sellise lähenemise kirjeldamiseks üks sõna. Seda kasutati nende kohta, kes käisid oma teed. Need olid inimesed, kes ei mõistnud, et inimelu kulgeb laiemas sotsiaalses süsteemis, et inimühiskonna põhiolemuseks on läbi põimunud võrgustikud ja koostöö. See sõna on kõigisse Euroopa keeltesse jõudnud ja laialt kasutusel. See sõna on „idioot“ – otsetõlkes: see, kes käib omaette.

Jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast ning elimineerida sisevaenlased (välismaalased, homoseksuaalid, tolerastid ja muud anti-eestlased), näen, kuidas idiootse Eesti idee on tugevnemas. Tugevneb nii iha illiberaalsete poliitikate kui ka karmi käega juhtide järele. Paraku ei piirdu see vaid EKRE vihaste avaldustega.

Justiitsministeerium tahab hakata reguleerima, mida inimesed hommikul selga panevad. Prokuratuur on saanud ühiskondlikust konservatismipuhangust niivõrd tugevat inspiratsiooni, et on tassinud kirjaniku kohtu ette.

Muidugi ei ole ajalooliselt selles midagi uut, see on läbi käidud tee. 1930ndatel aastatel, kui Euroopa oli juba võtnud suuna järgmisele sõjale ning üleilmne majanduskriis oli põhjalikult räsinud noort vabariiki, prooviti see idiootne iseolemise tee juba ära. Tulemuseks oli Eesti vabariigi lõpp. Ei ole mingit kahtlust, et täna oleks sama reha otsa astumine täpselt sama fataalne.

Sõjaeelsest perioodist leiame aga lisaks valusale vaikiva ajastu õppetunnile ka vastuse väitele, et universaalsed inimõigused, vähemuste kaitse ja kõigi inimeste võrdne kohtlemine on meile kuidagi võõras Euroopa värk, mis on mujalt peale surutud ega ole meie inimestele omane.

See ei ole absoluutselt nii. Aastal 1920 võttis Eesti vastu oma esimese põhiseaduse, mille tuumaks olid inimese universaalsed põhiõigused. Veel enne, kui universaalsed inimõigused deklaratsiooniks kirjutati. Põhiseaduse paragrahv 6 ütles: „Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised. Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“

Aastal 1925 võeti vastu üks tollase maailma liberaalsemaid vähemuste kultuuriautonoomia seadusi, mis andis vähemusrahvustele ulatuslikud kultuurilised, hariduslikud ja isekorralduslikud õigused. Ühena esimestest andsime naistele valimisõiguse. Ilma liialdamata olime me liberaalse, universaalsetel väärtustel põhineva ühiskonnakorralduse üks pioneere kogu maailmas.

Me mõistsime, et paljurahvuselise ühiskonna vundamendiks saab olla inimeste põhiseaduslik patriotism. Et etniline rahvusriik ei ole utoopia, vaid ohtlik ja ebainimlik düstoopia.

Ka pärast taasiseseisvumist oleme ehitanud riiki ja ühiskonda, tuginedes 1920. aastal tehtud põhimõttelisele valikule, et me ei otsi müütilist veresugulust, vaid väärtuselist kokkulepet, mis on inimliku mitmekesisuse suhtes inklusiivne. Mina ei taha idiootset Eestit. Ma tahan Eestit, mis põhineb universaalsetel inimõigustel, kus iga meie inimene on väärtus, kus iga meie inimene on oma. Ma tahan Eestit, mis usub rahvusvahelisse õiguskorda, mis põhineb väärtuselisel koostööl tugevas ja avatud Euroopas. See väärtuseline valik sai tehtud juba pea sada aastat tagasi. See valik on olnud põhimõtteline. See valik on olnud õige.

Järgnev osa sellest kõnest pidi kandma pealkirja „mitmekesisus kui eduka ühiskonna eeldus“. Ma olin ette valmistanud jutu sellest, kuidas sallivus ja avatus ei ole mitte ainult põhiseaduslik valik ja kohustus, põhiväärtus, vaid ka pragmaatiliselt Eestile kasulik. Kuidas mitmekesisus rikastab ühiskondi, parandab kontakte välismaailmaga, seeläbi edendab ettevõtlust, kunsti ja teadust.

Tahtsin viidata kümnetele uuringutele, mis näitavad, et mitmekesisus päriselt toob ühiskondadele tohutult kasu. Tahtsin tsiteerida sotsioloog Richard Florida „loova klassi“ kontseptsiooni, mille kohaselt innovaatiline keskkond eeldab avatust ja sallivust ning need riigid ja piirkonnad, kus ollakse vastuvõtlikumad teise suhtes, on edukamad. Rääkida sellest, et koos globaalse tehnoloogia arenguga kasvab 21. sajandil avatuse ühiskondlik dividend veelgi.

Aga ma ei räägi sellest. Esiteks, te kõik teate seda. Teiseks, inimõigused on fundamentaalsed. Ja fundamentaalset ei tohi taandada pragmaatilisele. Avatus ja sallivus on põhiväärtused, mis vajavad kaitsmist ja edendamist ka siis, kui see ei too ühtegi eurot juurde. Inimesed vajavad uppuvatelt paatidelt kuivale maale aitamist ka siis, kui see viib eurosid välja.

Põhiväärtuste eest seismine ei teeni Eestis aplausi laiade hulkade käest. Eriti puudutab see vähemuste õigusi. See on üks olulisemaid põhjusi, miks nimetatud küsimused poliitilisel tasandil aastate kaupa laagerduvad ning ootavad vajalikku poliitilist akent, et otsuseni jõuda.

Viimati avanes aken aastal 2014, kui sotsid valitsusse läksid ja tegid otsuse, mis oli poliittehnoloogiliselt täiesti jabur: me tõstsime kooseluseaduse lauale ja me tegime selle seaduse ära. See maksis mitmele inimesele koha riigikogus, on kahandanud meie toetust vanemaealiste, meeste ja venekeelsete inimeste seas. Erakond on kaotanud liikmeid.

Muidugi oleks meil olnud poliitiliselt kasulik teemaga mitte tegeleda. Nagu Eiki Nestor pärast valimisi ütles: „Kooseluseaduse toetamise pärast sain ma mõnisada häält juurde, aga kaotasin viis korda rohkem. Sel korral lihtsalt nii on. Aga meil on seadus, mida muidu ei oleks.“ Vaadates piinlikku julguse puudumist õige mitmes erakonnas isegi rakendusaktide toetamiseks, olen veendunud, et see Riigikogu koosseis ei oleks kooseluseadust vastu võtnud.

Jah, vähemuste õiguste kaitse ei leiagi kunagi automaatselt enamuse toetust. Viimase nimel tuleb teha sihilikku, rasket ja ebapopulaarset tööd. Mõnikord on aga vaja ka otsustada populaarsele vastuseisule vaatamata. Vähemuste õigusi referendumile ei panda, neid tuleb kaitsta ka siis, kui selle eest ühtegi häält parasjagu ei pakuta.

Head sõbrad! Euroopas on tormised ajad ning Eestiski on tunda lootuste purunemist ja edasiviivate sihtide puudumist. Kastist väljas mõtlemist on jäänud vähemaks, uuenduslikke ideid ei arendata edasi, vaid pekstakse dogmahaamritega puruks. Marju Lauristini sõnu kasutades on meil kaduma läinud ühiskondlik arengulust, mis Eestit viimastel aastakümnetel on iseloomustanud. See on asendumas sooviga tarduda või isegi minna tagasi. Üllatavalt kirjeldab Nietzsche poolt 19. sajandil öeldu täpselt Eestit aastal 2016: „Isegi täna on veel parteisid, kelle unistuseks on kõigi asjade liikumine vähikäigul. Aga vähiks olemist ei saa valida. Miski ei aita: tuleb minna edasi.“

Edasi tuleb tõepoolest minna ning selleks on vaja kindlat jalgealust. Ebakindluse ajastul tuleb taasmõtestada kõige põhilisem – ühiskondlikud põhiväärtused. Kui vundament on tugev, saab tulevikku julgelt ehitada. Seda vundamenti pole vaja kaugelt otsida. Eesti põhiseadus annab meile kaks alussammast: Eesti on osa rahvusvahelisest õiguskorrast ning igal inimesel on võrdne väärtus. Esmapilgul paradoksaalne, aga ainult nii on võimalik tegelikult tagada eesti keele ja kultuuri areng läbi aegade.

Peame seisma vastu neile, kes püüavad ebakindlust ära kasutades ning pseudorahvusluse taha varjunult riiki uppi keerata ja ühiskonda lõhki lüüa. Kui torm latvasid raputab, ei ole mõistlik minna kirvega tüve kallale.

Viimase aasta jooksul olen korduvalt kuulnud murelikke hüüatusi: „Vaata, mida EKRE ühiskonnaga teeb! Miks te selle vastu midagi ette ei võta?“ Mida siis teha tuleks, olen küsinud. „No ma ei tea, te olete seal valitsuses, tehke midagi.“ Loomulikult ei taha ma endalt kuidagi vastutust ära veeretada, ent ei valitsus ega ükski erakond ei saa seda probleemi üksi lahendada.

Muidugi näen ma selles küsimuses sotsiaaldemokraatidel olulist rolli. Sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine on muutumas pelgalt ideoloogilisest küsimusest eksistentsiaalseks. Kui inimesed ei saa osa Eesti arengust, ähvardab see demokraatiat. Vaeste probleemist on lõpuks saamas ka rikaste probleem.

Georges Clemenceau on öelnud, et sõda on kaugelt liiga oluline, et jätta seda kindralite hooleks. Ka poliitika on liiga oluline, et jätta seda poliitikute hooleks. Eesti seisab teelahkmel avatuse ja suletuse, tuleviku ja mineviku, valguse ja pimeduse vahel.

Ühiskondliku mõtte kandjad ei saa sellisel hetkel öelda, et selle kähmluse jätame me poliitikute hooleks. Neil pöördehetkedel, mil Eesti rahvas on seisnud eluliste valikute ees, on just rahva vaimne eliit võtnud vastutuse, tulnud välja ja andnud Eestile suuna. Nii oli see esimese rahvusliku ärkamise ajal, nii oli see laulva revolutsiooni ajal. Tänane valik on sama otsustav.

Ärge jääge oma liistude juurde! Olge selles võitluses meie kõrval! Ärge kartke, et selles võitluses pooli valides te kaotate oma akadeemilise või kunstilise tõsiseltvõetavuse või erapooletuse. Võitlus avatuse ja sallivuse eest ei ole parteipoliitiline lahing, see on võitlus Eesti riigi ja rahva säilimise ja arenemise eest.

Meist igaüks saab midagi teha. Minna vahele, kui inimestele liiga tehakse. Kirjutada, et keeruliste küsimuste avalikus arutelus ei domineeriks radikaalne inimvaenulik vähemus. Rääkida oma vanemale, naabrile ja sõbrale, mis tegelikult Eesti jaoks kaalul on. Kui me selle võitluse kaotame, siis ei ole enam mingit kasu näpuga näitamisest viletsatele poliitikutele, kes ei osanud oma seisukohti valijatele piisavalt hästi seletada. Siis on hilja isegi selleks, et endalt küsida, kus olin mina siis, kui oleks saanud veel midagi teha.

Aeg endalt küsida on nüüd ja siin. Aeg endalt küsida, mida saan just mina teha, et Eesti jääks avatud ja arenevaks ühiskonnaks. Ja siis seda teha.

Minu erakonna juhtpoliitikud on täna siin. Me oleme valmis Eesti tuleviku radikaalide käest tagasi võtma. Me teeme kõik endast oleneva, aga vajame ka teie abi. Vajame teie kogemust ja ekspertiisi, et uut poliitikat luua. Kui te jagate meiega nägemust avatud ja sallivast Eestist, tulge meile appi.

Üks minu hea sõber, kes oli õppinud ja paar aastat töötanud Suurbritannias, kolis mõni aasta tagasi Eestisse. Talent tuli koju. Hiljuti ütles ta, et kolib tagasi. Ta ütles mulle: „Tead, ma ei taha raisata oma elu ühiskonnas, mis peab 21. sajandil ikka veel diskussioone inimeste nahavärvi ja etnilise puhtuse üle.“ Diskussioone, mis genotsiidivaluna juba pea sada aastat tagasi Euroopas oma vastuse on saanud. Nojah, nagu mina tahaks.

President Lennart Meri on öelnud: „Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu. Eesti riik ei tohi teha vigu ja Eesti rahvas ei tohi teha vigu.“

Head sõbrad! Mõttekaaslased! Ärge visake püssi põõsasse. Seda vankrit on võimalik tagasi õigele teele keerata. Teeme seda!

Tallinnas, 15. mail 2016.