Kalev Kotkas: Õhukese riigi kibedad viljad
Tänane Eesti kihutab viie rikkaima hulka kärpides ja kokku hoides, tajumata, et seda kõike tehakse vaesuva ja väljarändava rahvaga ning rahva arvel. Just selliseid mõtteid tekitab valitsuse otsus panna üle Eesti kinni mitmed päästekomandod.
Päästedepoode sulgemise tegelikuks põhjuseks on ju järjekordne vajadus kulusid kärpida. Sinna juurde käivad päästeameti juhtide jutlused päästestandarditest, vabatahtlike komandode loomisest ja elupäästevõimekuse tõstmisest kuuluvad aga demagoogia meistriklassi. Ausalt öeldes on mul neist meestest isegi kahju. Nad on siseministri poolt „tanki pandud“ ja peavad nüüd juba läinud kevadel tehtud poliitilist otsust tagantjärele õigustama.
Ma tean, et professionaalidena lõhuvad nad suure vastumeelsusega iseenda üles ehitatud päästesüsteemi. Aga mis teha, pagunikandjatena on nad sunnitud ministri käske täitma ja nüüd tulebki sirkli ja seinakellaga varustatult väljakujunenud struktuuri ümber kujundada ning musta valgeks rääkida. Muuhulgas ei unustata juurde tegemata ühte päästeameti peadirektori asetäitja ametikohta. Lisaks on päästeameti ladvik tihendanud ennetustöö tõhustamise sildi all suitsuandurite olemasolu kontrolli meie kodudes ja saatnud inimeste postkastidesse trükise, mis õpetab elama nii, et päästeameti teenuseid poleks kunagi vaja.
Iseenesest on ju hea, et riik kehtestab ja võtab üle päästestandardeid ning suurendab elupäästevõimekusega depoode arvu. Aga seda ei tohi teha teiste depoode arvel!
Süsteemi on vaja raha juurde. Kõik suletavad päästedepood oleks saanud oma tööd jätkata, kui riik oleks kaitsekulusid tõstnud 50 miljoni euro asemel paar miljonit vähem. Sotsiaaldemokraatide sellekohane muudatusettepanek 2012. aasta riigieelarvesse ei leidnud kahjuks valitsuskoalitsiooni heakskiitu.
Eriti huvitav on siseministri arusaam vabatahtlikkusest. Vastates riigikogu ees arupärimisele, selgitas minister, et komandosid ei suleta, vaid riiklikud komandod asendatakse vabatahtlikega. Seni levinud arusaama järgi on vabatahtlikkus kohalike inimeste endi nii-öelda alt üles suunatud initsiatiiv. Ministri ukaasiga ei tekitata kohapeal vabatahtlikkust. Naiivne on loota, et suletud komandode tööta jäänud päästjad hakkavad vabatahtlikena ilma palgata sama tööd edasi tegema.
Toorele ja süsteemitule lähenemisele viitab ka see asjaolu, et mitmed selle aasta maikuus suletavad päästedepood, sh Emmaste depoo Hiiumaal, remonditi alles eelmise aasta lõpus CO2 kvoodi müügist saadud rahaga. Siseministeeriumis istuvad samal korrusel, peaaegu kõrvuti kabinettides kaks ministrit – regionaalminister, kes annab depoohoone remondiks raha, ja siseminister, kes selle depoo poole aasta pärast sulgeb. Markantsemat näidet selle kohta, et riigi üks käsi ei tea, mida teine käsi teeb, on raske leida!
Kuna maainimesed maksavad riigimakse samadel alustel linnainimestega, siis on ka neil moraalne õigus saada samadel alustel avalikke teenuseid. Päästeteenus on üks sedasorti avalik teenus, millest sõltub inimeste turvalisus ja mille pakkumine on oma riigi üks kesksemaid ülesandeid. Hooliv riik kindlustab oma kodanike julgeoleku!
Kui praegune valitsus veel kaua jätkab, saame lisaks vabatahtlikele päästjatele ja abipolitseinikele varsti tagasi ka ühiskondlikud autoinspektorid ja rahvamalevlased. Õpetajad on palga tähenduses juba täna poolvabatahtlikud.
Allikas: Nädaline