Jalgpalli EMil 2016. aastal imetiimi staatusesse tõusnud islandlaste kohta avaldati imestust: “Kuidas nad seda tegid? Kui nemad suudavad, suudame meie ka!” Islandlased ise on põhjusena esile toonud kättesaadavat huviharidust. Oma riigis oleme tüdimuseni otsinud võluvitsa, mis meie talendid esile tooks ja Eesti innovatsiooniseisakust välja aitaks. Ehk annab käesoleva aasta 1. septembril rakenduv huvitegevuse kontseptsioon tugeva tõuke, et talendid avalduksid? Kontseptsiooni eesmärk on tagada kõigile lastele võimalus osaleda end arendavas huvitegevuses.
Noorteseire andmetel ei ole kümme protsenti seitsme- kuni 26aastastest noortest viimase kolme aasta jooksul võtnud osa ühestki huviringist ega trennist. See tähendab, et umbkaudu 30 000 last ja noort on huvitegevusest täiesti kõrvale jäänud, mis omakorda tähendab, et lubamatult paljude laste tugevad küljed jäävad avastamata ja arendamata ja nende täispotentsiaal saavutamata.
Huvitegevuse kontseptsioon loob kõigile lastele väljavaated võtta osa regulaarsest, juhendatud, kvaliteetsest ja loovust arendavast huvitegevusest, mis peab olema tagatud kolmes põhivaldkonnas: kultuur, sport, loodus-, täppisteadused ja tehnoloogia.
Oluline on läheneda kontseptsioonile vajaduspõhiselt. Kuna nii huvitegevuse pakkujate kui osasaajate võimalused piirkonniti ei ole võrdsed, on valitsusel mõistlik jagada rohkem ressursse sinna, kus neid napib.
Palju segadust on tekitanud küsimus, kuidas ja milleks siis täpsemalt toetust kasutada saaks. Oluline on silmas pidada üldeesmärki – suurendada laste ja noorte osalemist huvitegevuses, tagades sellele ligipääsu olenemata pere majanduslikust olukorrast, lapse erivajadusest või muudest teguritest.
Tähtis on mitmekesistamise põhimõte: toetatakse huvitegevuse pakkujate keskkonda, mis tagab võimalused eri tegevuseks regionaalsest paiknemisest sõltumata.
Igale lapsele ja noorele vanuses seitse kuni 19 aastat tagatakse regulaarne, kvaliteetne, juhendatud ja lapse loovust arendav huvitegevus vähemalt eelmainitud kolmes valdkonnas.
Toetust saab kasutada eri moel. Näiteks tasuda lapse ringiraha, muretseda õppevahendid, tagada transport. Mitmekesisuse parandamiseks aga on võimalik maksta õpetajate ja juhendajate töötasu, nende transpordikulud, täienduskoolituse kulud või anda hoopis toetust stardikapitalina.
Paindlik lähenemine tagab, et iga kohalik omavalitsus saab arendada huvitegevust just säärasel moel, nagu on laste vajadused piirkonnas. See omakorda aitab lastes välja tuua nende kõige tugevamad küljed. Andekad lapsed väikeses Eestis väärivad seda.