Sven Mikser: Kas oleme valmis võtma venelast kaaskodanikuna?

Et Eesti 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt okupeeriti, on aja­looline fakt. Et sellel okupat­sioonil olid eesti rahva jaoks koletud tagajärjed, on samuti ümberlükka­matu tõsiasi. Ent küsimuses, kuidas ehitada sellele teadmisele Eesti tu­levikku, lähevad meie inimeste aru­saamad lahku.

On inimesi, kes unistavad ilma-sõja-eelsest muinasjutu-Eestist. Nad tahavad uskuda, et ühel heal päeval meie maa muust rahvusest elani­kud lihtsalt lakkavad olemast, lähe­vad ära, ja järele jäävad “puhtaverelised etnilised eestlased”, kes elavad keset pastoraalset idülli taludes, mil­le piima ja mune inglased hommiku­lauas söövad ja kiidavad.
Teised näevad Eestit, kus integrat­sioon on ühesuunaline vastasmõju­ta protsess, mis jõuab peagi võiduka lõpuni, misjärel hakkavad mõnisada tuhat siinset etnilist venelast omava­hel õhtulauas kerge aktsendiga ees­ti keeles vestlema ja Venemaad kiru­ma, et siis enne uinumist lugeda pea­tükk või kaks “Sõja ja rahu” või “Ku­ritöö ja karistuse” eestikeelsest tõlke-väljaandest.
Need stsenaariumid pole ainult ebasoovitavad, vaid ka ebarealistli­kud. Ent millised on realistlikud al­ternatiivid?

Ühtaegu ohtlik ja jätkusuutma­tu võimalus on selline Eesti, kus mit­te-eestlased elutsevad suletud kogu­konnana Narvas ja Lasnamäel, eest­lased aga elavad oma elu Nõmmel, Türil ja Tarvastus ning kisklevad omavahel riigivalitsemise küsimus­te üle, kuni tuleb taas vajadus ühtse rivina venelaste vastu seista.
Mina seevastu unistan Eestist, mille elanikest ülekaalukas osa on Eesti kodanikud ja Eesti patrioodid. Kus kodanik ei pea valimiskasti juu­res muutuma ühtäkki venelaseks, lätlaseks või ukrainlaseks, vaid võib jääda Eesti Vabariigi kodanikuks oma sotsiaaldemokraatlike, liberaalsete või konservatiivsete vaadetega. Ko­danikuks, kes tahab oma kodumaa­le, iseendale ja oma lastele parimat.

Selleni jõudmine eeldab põhi- ja vähemusrahvuste vahelist usaldust. See omakorda eeldab mõistmist, aus­tust ja sallivust, ning seda mõlemalt poolelt.
Laulusalm “eestlane olla on uhke ja hää” tekitab hingevärinat ka kaks­kümmend aastat pärast laulvat re­volutsiooni. Ent kui lauldakse teist sama isamaalise laulutsükli lugu, milles leidub rida “tänavate tõmbe­tuules hulgub sihitult migrant,” tun­nen ma end ebamugavalt. 21. sajandi vabas ja demokraatlikus Eestis peab ka venelane saama tunda end nii, et tal oleks uhke ja hää olla venelane.
Me võime Eesti viimase kahe­kümne aasta arengu üle õigusega uhked olla. Meil on riik, kus kedagi ei tohi kiusata taga tema rahvuse, ema­keele, päritolu või usutunnistuse pä­rast ja kus kõik on seaduse ees võrd­sed. Ent siiski on meie lõimumispoliitika kaugel sellest, kus me võiksi­me olla.
Kas meie, eestlased, oleme juba valmis võtma oma vene rahvusest kaaskodanikke nii, nagu neid näeb Eesti Vabariigi põhiseadus – kaasko­danikena, kellel on eestlastega võrd­ne õigus ühiskonnaelus ja riigijuh­timises osaleda, ennast teostada, püüelda õnnelikuma tuleviku poo­le? Kui me ei ole selleks valmis, siis mida me ütleme neile vene emakee­lega inimestele, kes kinnitavad: ma ei saa ega taha olla eestlane, aga ma olen Eesti kodanik ja tahan olla Ees­ti patrioot?

Sain hiljuti ühelt mu­reliku e-kirja, kus seisid read: “ma olen pikka aega olnud sotsdemmide valija, aga kui te ühinete VEE-ga, on minu toetus teie erakonnale ka­dunud. [-] Kas tõesti nende venelaste hääled on teile nii tähtsad?”
Vastasin talle umbes nii: ei, need hääled, mida antakse valimistel, ei ole meile nii tähtsad. Meile on täht­sad need hääled, millega meie teis­test rahvustest kaaskodanikud püüa­vad meid kõnetada ja meiega oma ootustest rääkida.
Ei tohi hakata otsima ettekää­net, et öelda: vaatamata passi mär­gitud Eesti kodakondsusele ei kuulu te meie hulka. Ettekäänet, et öelda: ei, Eesti poliitika on etniliste eestlas­te, mitte Eesti kodanike asi. Me pea­me olema valmis oma kaaskodanike­ga rääkima ja neid kuulama, ja ütle­ma neile, et kui nad on otsustanud oma saatuse Eestiga siduda ja olla selle maa patrioodid, siis on nad te­retulnud kõigis selle riigi ja ühiskon­na asjades kaasa rääkima.
Jah, meil on õigus tahta, et Ees­tis elavad muu emakeelega inimesed mõistaksid ja tunnistaksid, et Nõu­kogude okupatsioon ja tolle režiimi kuriteod on ajalooline fakt, mida ei saa olematuks vaikida, ning et 1944. aasta ei toonud Eestile vabanemist, vaid asendas natsliku okupatsioo­ni taas kommunistlikuga. Võõra või­mu all läbi elatud kannatused, aga ka okupatsioonivõimude vastu pee­tud võitlus on oluline osa eestlaste ajaloost ja rahvuslikust identiteedist.
Meie omakorda peame mõistma, et ehkki Eesti okupeerimine oli Hitleri ja Stalini salaleppe tagajärg ja ehkki ilmasõja lahingute lõpp Eu­roopas ei toonud Eestile vabadust, oli Teine maailmasõda venelaste jaoks ikkagi ka sõda oma rahva püsimajää­mise eest omal maal, ja sellisena on tal oluline roll vene rahva enesetead­vuses ja identiteedis. Peame mõist­ma, et vene rahvuse ja keele samasta­mine okupatsiooniga on meie kaas­kodanike suhtes ebaõiglane.
Poliitikud on ikka konkurenti­de vääratuste kallal aasinud. Ometi ei usu me keegi, et Mart Laar oleks tõepoolest tahtnud Eestis likviidsust likvideerida või et Andrus Ansip soo­viks elada igaveses kriisis. Miks peak­sime suhtuma pahausksemalt Vene erakonna liidrite kinnitusse, et nad ei soovi Nõukogude okupatsiooni fakti kahtluse alla seada?
Ma ei arva, et venelasest Eesti ko­danik, kes tahab Eesti poliitikas kaa­sa lüüa, peaks end tundma nagu Joo­sep Toots Paunvere kihelkonnakoo­lis, kelle pea kohal ripub Julk-Jüri ähvardus: pea meeles, et sa oled siin nagu noatera peal! Ma ei arva, et peaksime vene emakeelega kaasko­danikult nõudma, et ta oleks mis ta­hes ajahetkel valmis “õigesti” vasta­ma küsimusele, kas mõnd Eesti kodakondsusseadu­se detaili tuleks muuta, kas Narva turumüüja to­hib klienti kõnetada vene keeles, kas Nõukogude Liit osales Euroopa vabastami­ses või kas vastaja ikka vih­kab piisavalt Putinit.
Kui etniline eestlane võib olla Rootsi või Kanada lojaalne ja poliitiliselt aktiivne kodanik ning siiski tahta, et tema lapsed õpiksid eesti keelt ja tunneksid uhkust eest­laseks olemise üle, siis miks ei peaks sama võima siinsed venelased?

Eesti on kommunistliku või­mu kuriteod hukka mõistnud. Ma ei oota uut Nürnbergi ega arva, et peak­sime lõputult otsima vastust küsi­musele, kuhu asetuvad kommunis­tide roimad Richteri skaalal, kui kõr­vutada neid natside poolt korda saa­detutega. Õiguslik vastutus okupat­siooniaegsete kuritegude eest on in­dividuaalne ja iga inimese süü peab olema ümberlükkamatult tõestatud. Aga jääb moraalne vastutus.
Vene rahvusest Eesti kodanik ei kanna oma emakeele tõttu suuremat moraalset vastutust Nõukogude või­mu kuritegude eest kui tema eestla­sest kaaskodanik. Küll aga peaksid teatud moraalset vastutust kandma need, kes tegid koostööd okupatsioonirežiimiga, olles ise teadlikud sel­le kuritegelikust olemusest. Nende seas oli kahjuks ka arvukalt eestla­si. Miks peaksime olema nii usalda­matud vene rahvusest kaaskodaniku suhtes, kes tahab olla Eesti patrioot, kui oleme samas nii usaldavad endis­te kompartei funktsionääride suhtes, kes täna demonstratiivselt Venemaa poole rusikat viibutavad?
Minult on küsitud, kas sotsid võt­sid vene emakeelega kodanike kaasa­mise algatuse ette kerge häältesaagi lootuses. Kindlasti mitte. Eesti poliitiline lähiajalugu kinnitab, et mas­siivset häältesaaki saab siinses po­liitikas kiiresti ja kerge vaevaga või­ta kolmel teel: vaenates Venemaad ja venelasi, vaenates Savisaart või ol­les ise Savisaar. Meie tee ei ole ükski neist kolmest.
Me oleme öelnud, et meie ees­märk on ületada Eestis kogukonda­de vastandumine, mis on kaua tee­ninud ka mõnede erakondade po­liitilisi huve. Meie eesmärk on selli­ne ühiskond, kus kõik kodanikud on kutsutud osalema riigi- ja ühiskon­naelu küsimuste otsustamises. As­tudes esimest sammu õiges suunas, ei saa me olla kindlad, millal koha­le jõuame. Kui selle sammu astuma­ta jätame, võime aga kindlad olla, et ei jõua sinna kunagi.

Allikas: Eesti Ekspress