Sven Mikser: meil olid vene erakonnaga ühinemisel kindlasti oma hirmud
Sotsiaaldemokraatliku erakonna juht Sven Mikser räägib ERRi uudisteportaali nädala videointervjuus muu hulgas, miks on Eestis valitsev parempoolsus ühiskonnale ohtlik, mis sotsiaaldemokraate Vene Erakonnaga Eestis liitumises hirmutas, kuidas talle endise kaitseministrina meeldib riigi kaitsekulude tõstmine ja miks just õpetajatele peaks palka juurde maksma.
Sven Mikser, kas sotsiaaldemokraatide juhina olete te rohkem sotsialist või demokraat?
See sõltub hetke kontekstist. Kui on halvasti demokraatiaga, aga sotsiaalsete väärtustega on kõik enam-vähem, siis ma olen sel hetkel rohkem demokraat. Kui on vastupidi – king pingistab rohkem sotsiaalsete väärtuste poolelt – siis ma olen kindlasti rohkem sotsialist.
Praegu on Eesti riigis problemaatilised mõlemad pooled, nii et praegu saan ma olla korralik sotsiaaldemokraat.
Kui eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses olid teised erakonnaliidrid pidevalt pildil, siis Sven Mikser oli kadunud. Vastas küll mõnele rutiinsele küsimusele, aga samas mõõtkavas nagu teisi erakonnaliidreid teda näha ei olnud. Kas see on olnud teadlik valik või on see osa sellest, mida teinekord teiega seoses mainitakse – et mõistus on, on kõikvõimalikud oskused, aga karismast ja rahvaga mängimise oskusest jääb natukene puudu?
Eks need asjad käi poliitikas ka tsüklitena. Praegu poliitilisel maastikul toimuvat vaadates tundub, nagu me oleks sisenemas mingi väga väga vihase valimiskampaania lõppfaasi, kus, nagu öeldakse, hool ega hoobil ei ole vahet. Tekib küsimus, miks see nii on. Ja kui me vaatame, mis teemadega poliitikud pildil on, siis need on ühest küljest populistlikud üksiklahendused, millele üritatakse messialikku kuvandit külge kruvida või siis on tegemist suhteliselt näotute skandaalidega, millega poliitikud kindlasti vabatahtlikult pildile ei roni.
Aga sotsiaaldemokraatidest rääkides – me läheme päeva pärast vastu oma üldkogule, kus me muu hulgas uuendame täielikult oma põhikirja ja võtame vastu täiesti uue programmilise alusdokumendi, sotsiaaldemokraatliku manifesti. See tähendab tegelikult, et me oleme kasutamas pikemat pausi valimiste vahel (olukorras, kus me ei pea ka igapäevaselt riigi tasandil täitevvõimu teostama) selleks, et seada erakond valmis uuteks valimisteks ja et olla valmis minema täitevvõimu teostama nii kohalikes omavalitsustes kui järgmiste parlamendivalimiste järel.
Sotsiaaldemokraatidel on Eestis olnud väike mainekujunduslik probleem – tükk aega ei tahetud isegi seda sõna kasutada, vaid oldi “mõõdukad” jne. Kas sotsiaaldemokraatide mainele on rohkem kahju teinud Nõukogude aeg, mis solkis ära sotsialismi mõiste, või viimaste aegade võlakriis Kreekas ja teistes riikides, mida parempoolsed jõud armastavad esitleda kui sotsiaaldemokraatia kriisi?
Selle viimase aja kriisiga on ju nii, et kui vaatad paremale, siis öeldakse, et see on sotsialismi ja üle jõu elamise kriis, kui vaatad vasakule, siis öeldakse, et globaalse kapitalismi ja pankurite ahnuse põhjustatud kriis. Eks mõlemas ole väike annus tõtt. Ma arvan, et kapitalism ja sotsialism ei puutu siin asjasse, aga üle jõu elamine ja teiselt poolt teatud ebamõistlike praktikate vohamine pangandussektoris, on kindlasti kriisile kaasa aidanud.
Sotsiaaldemokraatia on selles mõttes maineprobleemist üle saanud, et ükski sotsiaaldemokraat Eestis ei häbene täna enam öelda, et me oleme sotsiaaldemokraadid, ei häbene kasutada ka sõna sotsid, millel kakskümmend aastat tagasi võib-olla oli teatav kahtlane kuvand.
Kui nüüd jällegi kriisist rääkida, siis meie sotsiaaldemokraatlik vastus [sellele] saab olla selline põhjamaine vastus. Ei ole mõtet rääkida sellest, et Itaalia ja Berlusconi olid parempoolsed või et Kreekas olid mõnda aega võimul Papandreou ja sotsialistid. Tegemist on teatud regiooni riikidele tüüpilise situatsiooniga, kus on pikka aega viljeldud sellist poliitikat, mis ei ole kestlik.
Vaatame Põhjamaid, mis on iga parameetri järgi väga sotsiaalsed, hoolimata sellest, milline erakond seal parajasti võimul on. On väga tugev vastastikune seos sotsiaalse, sidusa ühiskonna ja pikaajalise konkurentsivõime vahel ning ma arvan, et see peaks ka meile eeskujuks olema.
Te mainisite üle jõu elamist. Üle jõu elamine on tegelikult see, mida seostatakse sotsiaaldemokraatliku kuvandiga ning üle jõu elamine ei ole võõras ka Põhjamaadele: Soomes näiteks räägitakse praegu sellest, kuidas avalik sektor on väga selges rahastamiskriisis, ei ole piisavalt tulu selleks, et kõiki neid heaoluühiskonnaga seotud kulusid katta. Kas see on ühiskond, mille suunas te tõesti tahaksite joonduda?
Sellest hoolimata, et mõni Skandinaavia sotsiaalpoliitika võib vajada tulevikus struktuurseid reforme, on need ühiskonnad ka pikas perspektiivis väga konkurentsivõimelised. Nad on väga innovaatilised ja väga dünaamilised.
Kui nüüd rääkida sellest, kas see sotsiaalsüsteem on pikaajaliselt kestlik, siis kindlasti kummitab ka Skandinaaviat probleem, mis ei ole võõras ka tervele Lääne-Euroopale: demograafilised muutused. See kindlasti sunnib teatud asju ümber hindama – näiteks inimesed elavad kauem, mis on iseenesest tore, ja peavad seetõttu olema valmis viibima ka n-ö töises eas kauem. Samal ajal sündivus on madal, mida on väga raske millegagi kompenseerida, isegi sisserände julgustamisega. See muutus, mis on olnud viimase 50 aasta kõige olulisem muutus, peab kindlasti ühel või teisel moel peegelduma poliitikates.
Aga isegi kui Skandinaavia riigid on sunnitud oma süsteeme teatud sektorites koomale tõmbama, jääb meil Eestis ka selle tasemeni päris pikka maa minna.
Näiteks maksudest rääkides võib öelda, et maksud ei pea olema kõrged ega madalad, vaid mõistlikud ja optimaalsed, et lubada ära teha need asjad riigis, mis on inimeste heaolu tagamiseks vajalikud. Teisest küljest peaksid need olema sellised, et ei demotiveeri inimesi töötama või makse maksma ning igaühele üksikisikuna ka jõukohased kanda.
Aga kas see keeruline võrrand ei ole? Teie manifestis on ka lause “rahva kestmine ja arenemine on võimalik vaid siis, kui edukamaid ei kista tagasi”. Aga see on väga suur hirm Eestis, et lase sotsid võimule ja hakataksegi edukaid tagasi kiskuma, nuditakse ära iga kodaniku võimalus ise oma õnne sepp olla.
See on kindlasti täiesti vale tõlgendus. Kindlasti on parempoolsed huvitatud sellest, et üritada propagandistlikult näidata sotsiaaldemokraate sellise erakonnana, kes tahab võidelda rikkuse vastu. Vastupidi, me võitleme vaesuse vastu. Me kindlasti vaatame samasuguse rõõmuga nagu parempoolsed seda, kui mõni oks kasvab teistest kõrgemaks ja küünib mine tea kuhu parnassile.
See, et inimestel (ka kõige andekamatel, võimekamatel ja innovatiivsematel) on võimalus ennast realiseerida, on kindlasti meie kõigi huvides ja üldiseks hüvanguks kindlasti väga hea. Erinevalt parempoolsetest arvame aga meie, et kõrgeid ja pikki võrseid kasvab rohkem sellise puu otsas, millel on kähar võra ja tugev tüvi. Me usume, et mahajääja järele aitamine ning see, et kedagi ei jäeta saatuse hooleks, loob ka rohkem talente ja kõrgele küündivaid tippe on rohkem.
Tegelikult on Eestis üks erakond olemas, mis on armastanud kasutada väga sotsiaaldemokraatlikke lähenemisi, aga selle erakonna nimi on hoopis Keskerakond. See on osaliselt kaaperdanud nii sotsiaaldemokraatlikke ideid kui ka valijaskonda. Kui palju teil on tänaseks, pärast erakonnaliidriks saamist, õnnestunud neid ideid ja potentsiaalset valijaskonda tagasi kaaperdada?
Siin pole kindlasti tegemist kaaperdamisega. Kui sotsiaaldemokraatlike ideede ümber koguneb rohkem erakondi ja suurem osa avalikkust, on see sotsiaaldemokraatide vaatevinklist tervitatav. See, kas Eestis tehakse sotsiaaldemokraatlikku poliitikat, on meie jaoks palju olulisem kui see, kas sotsiaaldemokraadid on konkreetselt mingi võimuhoova juures.
Me teame, mis on meie erinevused. Sotsiaalsel poolel on meil päris palju ühiseid mõtteid Keskerakonnaga, demokraatia poolel on päris palju eriarvamusi selles osas, kuidas riigivõim peaks toimima. Samas tuleb öelda, et Keskerakond on paljuski ka populistlik erakond, mis on valmis lülituma enam-vähem ükskõik millise populaarse idee taha ja mis on samas valmis ka väga märkimisväärseteks kompromissideks, kui on vaja võimu saavutada.
Teisest küljest on näiliselt sotsiaalsete loosungitega valimiste eel valmis vehkima ka konservatiivsed erakonnad – rääkima tasuta haridusest ja kodukulude kaotamisest. Iseasi, kas neid ollakse valmis mingilgi mõistlikul viisil teostama hakkama.
Kõige kindlam viis on rääkida seda, mida ise pead õigeks, olla valmis ka selleks, et mõnes küsimuses ei ole avalik arvamus veel meiega (sellisel juhul püüda ka oma seisukohti tutvustada (kui soovite, propageerida), leida täiendavaid toetajaid ja täiendavaid argumente oma usu toestamiseks ja tõestamiseks) ning küll see valijate toetus ka tuleb. Kui ta tuleb järk-järgult ning pikema aja jooksul, ei ole ka nii suurt ohtu, et ta lühikese aja jooksul ja äkitselt kuhugi kaoks.
Selleks, et viia ellu sotsiaaldemokraatlikku poliitikat, tuleb ka võimul olla. Tänases Eesti ei ole võimul ühtki sotsiaaldemokraatlikku poliitikat ellu viivat erakonda. Kas te olete valmis Keskerakonnaga parlamendivalimiste eel nii palju koostööd tegema, et isegi kui seda endiselt juhib Edgar Savisaar, läheksite te valimistele vastu ühise vasakrindena, mille eesmärk ongi reaalselt võimule tulla?
Sotsiaaldemokraadid lähevad järgmistele valimistele kindlasti oma ideede, oma mõtete ja oma nimekirjaga ning üritavad võtta nendel valimistel võidu. See on meie selge eesmärk.
Teiseks olen ma päris veendunud selles, et Edgar Savisaarest Eesti Vabariigis enam peaministrit ei saa. Ma usun, et see veendumus on jõudmas ka üha rohkemate keskerakondlasteni
Keskerakondlaste seas on palju mõistlikke inimesi, kellel on palju mõistlikke mõtteid. Et nad saaksid nende inimeste potentsiaali kasutada ja neid mõtteid ellu viia, on neil kindlasti mõistlik oma erakonna juhtimine nähtavas tulevikus ümber korraldada. Ma loodan väga, et see juhtub enne järgmisi parlamendivalimisi.
Tulles tagasi selle manifesti juurde, mis on plaanis nädalavahetuse üldkogul heaks kiita… Manifesti projektis oli lause “ainult sotsiaaldemokraatia pakub ühiskonna arengu pikaajalist visiooni ning vaatab rahva, riigi ja kultuuri kestmisele pikemalt kui ühe majandustsükli piires”. Minu teada on sõna “ainult” sealt tänaseks välja võetud. Kas see peab paika ja miks nii tehti?
Oleme võtnud tekstist vähemaks demotiveerivaid omadus- ja määrsõnu. Loomulikult me usume, et sotsiaaldemokraatia on see suund, kuhu Eesti peab ennast pöörama. Samal ajal väärtustame me kõrgelt pluralismi ja vaba mõttevahetust ning tahame kindlasti aktsepteerida seda, et meie ühiskonnas on ka konservatiivseid ja liberaalseid väärtushinnanguid kandvaid inimesi, kellel peab ka olema võimalus oma mõtteid välja öelda ja kelle sõna võib mõnes vaidluses ka peale jääda. See kindlasti ei ole tragöödia, pigem on arvamuste ja mõtete paljusus Eesti ühiskonnale hea.
Leidsime, et sellisena peegeldab see lause arusaama poliitilisest pluralismist paremini. Eriti praeguses olukorras, kus üks Eesti ühiskonna kõige teravamatest valuküsimustest on tõusnud võimu poolt tõe monopoliseerimise soov ja dialoogi asemel monoloogi pidamine.
Nii et te ei tahtnud mõjuda Andrus Ansipina?
Ma arvame ja kindlasti valitsuses olles ka lähtume sellest, et võim peab pidama dialoogi nii poliitilise opositsiooniga kui ka (ja võib-olla et eelkõige) kodanikuühiskonnaga.
Tsiteerin veel teie manifesti: “sotsiaaldemokraatia saab tuua Eesti riigi ja ühiskonna välja lihtsakoelise ja dogmaatilise parempoolsuse tupikteelt”. Sellest võib väga selgelt välja lugeda, et sotsiaaldemokraatide hinnangul Eesti praegu on lihtsakoelise ja dogmaatilise parempoolsuse tupikteel…
Jah, ma arvan, et see nii on. Liiga palju on olnud ideoloogilist paindumatust, kus üritatakse maailma kohandada õpikutarkusele, mitte loovalt mõelda reaalses situatsioonis. See, et me oleme oma maksu- ja majanduspoliitika üles ehitanud selliselt, et turg paneb kõik paika, et riik ei pea võtma vastutust oluliste poliitika- ja oluliste eluvaldkondade suunamise eest, on kindlasti pikas plaanis Eesti rahvale ja ühiskonnale ohtlik.
Üks otsus, mis ka peaks saama teie üldkogul lõpliku heakskiidu, on ühinemine Vene Erakonnaga Eestis. Kas teil ei olnud selle ühinemisprotsessi käigus hirmu, et see on endale jalga tulistamine? Et VEE endaga haaramine lõpeb sellega, et vene valijaskonda ikkagi Keskerakonnalt kätte ei saada, aga kaotatakse märkimisväärne osa eesti valijaskonnast.
Seda hirmu, et me kaotame märkimisväärse osa valijaskonnast, mul õigupoolest ei olnud, sest minu arvamus Eesti valijaskonnast tervikuna, sealhulgas sotside valijakonnast, on väga kõrge. Ma usun nende inimeste analüüsivõimesse ja tarkusesse.
Kui te küsite, kas mingeid hirme ei olnud, siis kindlasti olid. Eesti poliitikutel tulevad igasugused hirmud (kui räägitakse näiteks haldus- või riigireformist) – nii ratsionaalsed kui irratsionaalsed. Küsimus on selles, mida me nende hirmudega teeme. Kas me ütleme, et meil on hirm ja me jätame need asjad tegemata või me ütleme, et vaatamata teatud osale teadmatust ja mõningastele hirmudele üritame me asjad, millesse me usume, ära teha. Tegemise käigus üritame me ka veenda oma toetajaid ja oma potentsiaalseid toetajaid selles, et me teeme õiget asja.
Millist ohtu te siis ise nägite Vene Erakonnaga Eestis ühinemises?
Suures osas seda, mida me ka tegelikkuses oleme näinud – et meie konkurendid mõlemal tiival, kellele on seni olnud poliitiliselt kasulik eestlaste ja mitte-eestlaste vastandumise hoidmine, asuvad meid ründama. Ühelt poolt sellega, et me mängiksime justkui Eesti rahvuslike huvidega, tehes koostööd – kujutage ette! – venelastest Eesti kodanikega. Vene meedia ja vene valijate seas seni kõige suuremat toetust omanud [Kesk]erakond üritavad teiselt poolt portreteerida meiega ühinevat vene erakonda kui mingite abstraktsete vene huvide reetjat.
Meil on aeg – ja sellele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler – jõuda etnonatsionalismilt kodakondsuspõhise patriotismini. Me ju usume, et üks eestlane, kes elab Rootsis või Kanadas või Austraalias, saab olla oma elukohariigis igati lojaalne, poliitiliselt aktiivne, patriootlik kodanik ja samal ajal me eeldame, loodame ja tahame, et ta oleks uhke selle üle, et ta on eestlane, et ta oskaks ise eesti keelt ja õpetaks seda oma lastele, tunneks huvi Eesti elu ja kultuuri vastu ning tegeleks nendega. Miks me peaksime seda kõike keelama vene emakeelega Eesti kodanikule?
Hea, et mainisite sõna kodakondsus. Reformierakonna ridadest tuli huvitav ettepanek muuta Eesti praegust kodakondsuspoliitikat ja võimaldada topeltkodakondsust. Kui palju Eesti kodakondsuspoliitika teie hinnangul uuendamist vajaks? Meil on Euroopa Liidu liikmesriik, kus on 2012. aastal 100 000 kodakondsuseta isikut…
Eesti riigi kodakondsuspoliitikas on olnud üks printsiip – et kodakondsust kellelegi peale ei suruta. Ehk et inimene, kellel ei ole kodakondsust, peab langetama ise otsuse, kas ta tahab seda saada ja kui ta tahab seda saada, täitma teatud tingimused.
Samal ajal ei saa riik selles küsimuses olla täiesti neutraalne. Me peame ütlema nendele inimestele (ja oma “kehakeelega” kindlasti ka ütleme), kas me soovime neid näha oma kaaskodanikena või mitte.
Mida me täna neile ütleme?
Täna me üritame olla selles küsimuses kuidagi kahemõttelised, vähemalt riigi ametlik poliitika on. Me ei tohiks olla kahemõttelised. Me peaksime tegelikult neile inimestele ütlema, et meie sooviks on näha teid Eesti kodanikena ja kui me saame teid selles protsessis kuidagi aidata, siis me oleme valmis seda tegema. Olgu selleks keeleõpe või midagi muud. Praegu me sellesse kindlasti piisavalt ei panusta.
Seni on (ja siin on keskmes meie konservatiivne erakond [IRL]) igasugused katsed ajakohastada kodakondsusseadust ka mõistlikes punktides põrganud vastuseisule ja neid on näidatud kui mingisuguste Eesti riigi alustalade saagimist. Ma peaksime vaatama ka sellele küsimusele avaramalt.
Aga mis puutub topeltkodakondsusesse, siis see on kindlasti väga keeruline probleem, mis seondub inimeste erinevate lojaalsuste, erinevate kohustustega kodakondsusriigi ees ja riigi kohustustega nende inimeste ees. Nii et seda lihtsalt uitmõttena välja öelda… ja sellesse suhtestuda põhimõttel “kas ei või jaa” oleks ennatlik.
Valitsus otsustas kulutada selle aasta riigieelarvest kaks protsenti kaitsekulutustele, nagu NATO liikmesriigilt oodatakse. Kas te olete endise kaitseministrina rõõmus ja õnnelik sellise otsuse üle?
Kui ma vaataks seda igasugusest muust kontekstist väljas, siis ma oleks loomulikult rõõmus ja õnnelik. Ma olen täiesti veendunud, et Eesti kaitsevägi ja kaitseministeerium suudavad hästi ja Eesti riigikaitse huvides kulutada ära palju suurema summa. Ma ei kahtlusta, et see summa oleks ülearu suur Eesti riigi kaitsmiseks.
Kui ma aga vaatan, kust meil raha puudu jääb, siis ma leian, et see kaitsekulude kasv oleks võinud olla pisut mõõdukam. Täna me võime olla uhked selle üle, et me jõudsime neljanda NATO liikmesriigina 27st kahe protsendi kaitsekulutusteni SKTst. Ma arvan, et ei oleks midagi lahti, kui me oleks jõudnud sellesse klubisse kuuenda või seitsmendana, aga me oleks jõudnud lahendada õpetajate palgaküsimuse juba sel aastal.
Aga miks just õpetajad? Tegelikult on ju väiksemate palkadega inimesi, kes teevad vähemalt sama olulist tööd.
Kindlasti on. Ma ei arvagi, et Eestis oleks inimesi, kes teevad väheolulist tööd või kelle panus Eestile oleks väheoluline. Aga me oleme pikalt rääkinud sellest, et Eesti peaks minema üle senisest targemale majandusele, otsima oma tootmisele ja siin osutatavatele teenustele senisest kõrgema lisaväärtusega nišši ning tõusma globaalses konkurentsiahelas.
Seda ei ole kindlasti võimalik teha ilma, et me suudaks teha kvalitatiivse hüppe oma hariduspoliitikas. Selline lähenemine, et õpetajad ainult söövad seda ühist ressurssi, samal ajal kui pankurid seda palehigis teenivad, on minu arvates filosoofiliselt vale. Õpetajate võimalused nõuda endale normaalsete turumehhanismide abil endale väärilist tähelepanu on mõnevõrra piiratud. Muu hulgas piirab seda ka nende loomuomane intelligentsus ja teatud…
…nahaalsuse puudumine?
Jah, halvas mõttes nahaalsuse puudumine. Seetõttu ma arvan, et ühiskonnas on praeguseks jõutud sellisele arusaamale, et õpetajate palgatõusu nõudmine (vaatamata sellele, et ka paljud teised saavad vähe palka ja võib-olla mitte päris väärilist tähelepanu) on õigeaegne ja õigustatud. Mul on hea meel, et ka päris paljud teiste elualade inimesed on avaldanud toetust sellele, et just nimelt õpetajad oleksid need, kellele me esmajoones fokuseerume.